Suguvõsauurijal on kasulik teada
(Genealoogiaalaste mõistete seletusi)

Genealogus nr 2, oktoober 1998.

Sugulus – kahe või enama isiku faktiline ja juriidiline suhe, mis põhineb põlvnemisel (veresugulusel), tekib abielu kaudu või on lapsendamise tulemus. Rooma õiguses eristati ka võimusugulust, mis hõlmas kõiki ühe perekonnapea (pater families) võimule alluvaid isikuid. Põlvnemist ühest isikust ühes ja samas jadakonnas nimetatakse otsesuguluseks (vanem-laps-lapselaps jne). Alanevas joones sugulased on järglased (lapsed-lapselapsed jne), ülenevas joones eellased (vanemad, vanavanemad, vaarvanemad jt, esivanemad).

Kahe isiku sugulusastme määrab neid ühendav suguluslülide arv: ühe lüli puhul nimetatakse sugulust 1. astme suguluseks, nt isa ja poeg, kahe lüli puhul 2. astme suguluseks, nt vanaisa ja pojapoeg (vanaisa-poeg-pojapoeg) jne. Külgsuguluse puhul loetakse lülid ühest sugulasest ühise külgsugulaseni (üks vend-vendade isa-teine vend-selle poeg). Ühisest isast ja emast põlvnevad täisvennad ja -õed. Ühisest isast ja eri emadest (või vastupidi) põlvnevad poolvennad ja õed.

Eesti keeles on peale üldkasutatavate sugulust tähistavate sõnade vähem või ainult murdeti kasutatavaid sõnu, nt veli-vend, sõsar-sõts-õde, lell – isa vend onu tähenduses. Onu tähendab siis ema venda. Sõtse on isa õde, tädi ema õde. Küdi on mehe vend, nadu meheõde, nääl naisevend, käli naiseõde. Nõod on õdede-vendade lapsed, langud on abielu kaudu ühte suguvõssa kuuluvad isikud s.o mehe ja naise sugulased üksteise suhtes. Sugukonna all aga mõistetakse ühistest esivanematest põlvnevate veresugulaste kollektiivi (EE2 8. kd)*

Vanemad – vanemate, nende vanemate, viimaste vanemate jne põlvkondade kaugust ja seost päisnikuga näitavad otseste eellaste kohta tarvitusele võetud nimetused (vt. järgmist skeemi).

1. Päisnik
------------------------------------------------------
2. isa                     2. ema
3. vanaisa              3. vanaema
4. vaarisa              4. vaarema
5. vaarvanaisa       5. vaarvanaema
6. ellisa                 6. ellema
7. ellvanaisa          7. ellvanaema
8. ellvaarisa           8. ellvaarema
9. ellvaarvanaisa    9. ellvaarvanaema
10. iidisa               10. iidema
11. iidvanaisa        11. iidvanaema
12. iidvaarisa         12. iidvaarema
13. iidvaarvanaisa  13. iidvaarvanaema
14. iidellisa            14. iidellema
15. jne.                  15. jne.

(EE 8. kd)

Päisnik – isik, kelle põlvnemisloo selgitamine on genealoogilise vaatlemise või uurimise objektiks. Kõukude tabelis asub päisniku nimi esikohal (EE 6. kd)

Kõuk – iga mees või naissoost eellane, kellest põlvneb antud isik, nn päisnik (EE 4. kd)

Kõukude tabel – tabel, milles on märgitud päisniku kõik kõugud teatava sugupõlveni. Tabeli alumisel serval (real nr. 1) asub päisniku enda nimi, sellele järgneval, ülemisel real ta vanemate nimed, järgmisel real nende vanavanemate nimed jne. Iga sugupõlvega kaugemale minnes suureneb samal rõhtjoonel kõukude arv poole võrra. Eesti sugukonnauurimustes saab kõukude tabelit koostada tavaliselt 5.—6. sugupõlveni (EE 4. kd)

Kõukude tõestus – aadlipärasest ja kiriklikust abielust põlvnemise tõestus varasematel aegadel (XIV—XV saj. alates) isikute poolt, kes tahtsid osa saada rüütli- või aadliseisuse privileegidest. Kõukude tõestus toimus tavaliselt kõukude tabeli esitamise teel vastavale ametiasutusele. Eri maades ja eri aegadel on kõukude tabeli ülemisel real näitamist nõutavate kõukude arv olnud erinev, s.o erinesid nõuded selles suhtes, mitmenda sugupõlveni pidi olema näidatud aadliseisus. (EE 4. kd)

Kõukude kadu – nähtus, mille järgi igal inimesel on füüsilisi kõuke vähem, kui tal kõukude tabeli järgi teoreetiliselt peaks olema. Nähtus on tingitud sugulusabieludest, mille tõttu samad kõugud esinevad kõukude tabelis mitmekordselt, kord antud isiku isapoolsetes, kord emapoolsete eellastena. Mida suletumas vormis või kitsamas territoriaalses ulatuses abielud toimuvad (nt kõrgaristokraatia, teatava mõisa talupojad või kaugasurid), seda suurem on kõukude kadu kvantitatiivselt. (EE 4. kd)

Põlvkond e. generatsioon – sugupõlvede järjestus genealoogias või zooloogias, iga üksteisega alanevalt ja ülenevalt liituv, sigimissidemetega seotud lüli, nt vanemad, lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed jne. Ka samaaegselt elavate teatava liigi esindajate kogum. (EE 6. kd)

Põlvnemislugu – kirjeldus isiku põlvnemisest, harilikult genealoogiliste tabelite või nimistute kujul ühes juurdekuuluva tekstiga (EE 6. kd)

Põlvnemistabel – mitmesugused genealoogilised tabelid, kitsamas mõttes eellasjadakondade tabel. (EE 6. kd)

Tüvikond – ühisest kõugust või kõukudest, nn tüvivanemaist põlvnev kogu isikuid, kes on omavahel kas otse või külgsuguluses teatava astmeni. Tavaliselt võetakse tüvikonna vaatlemisel arvesse ainult meesisikud. (EE 8. kd)

Tüvivanemad – vanim teadaolev kõugupaar, esi- ehk tüviisa ja esi- ehk tüviema, keda seob päisnikuga otsene põlvnemisahel. Tavaliselt vaadatakse põlvnemist ainult meesliinis (esi- ehk tüviisa, poeg, pojapoeg jne, või esi- ehk tüviema, poeg, pojapoeg jne). (EE 8. kd)

Tüvijadakond – jadakond, mis moodustab päisniku põlvnemisaheliku tüvi meesliini, lähtudes tüvivanemaist või -isast või -emast. (EE 8. kd)

Sugukond – ema- või isaliini kaudu end ühest (müstilisest või reaalsest) esivanemast tuletav sotsiaalne üksus. Sugukond on enamasti eksogaamne. Algelises ühiskonnas on sugukond valdavalt ühes paikkonnas lokaliseerunud ja moodustab kogukonna. Moodsas läänemaises ühiskonnas on sugukond üldiselt taandunud kõrvaliseks, kuid häda- ja kriisiaegadel võib sugukonna kokkukuuluvus taas elustuda. (EE2 8. kd)

Ürgisa – vanim teadaolev meeseellane, sama mis tüviisa, kui põlvnemine on toimunud tüveliinis.

Eksogaamia (kr. "välisabielu") – tava, mis keelab sama sugulusrühma (sugukonna, fraatria) liikmete omavahelise abielu. Tekkis koos sugukonnaga ja oli omane ürgühiskonnale, algselt seoses duaalorganisatsiooniga (ENE 2. kd)

Duaalorganisatsioon – sugukondliku ühiskonna oletatav vanim struktuur, mida iseloomustas kahe eksogaamilise sugukonna ühinemine. Duaalorganisatsioonist arenesid hõimud ja hõimusisene endogaamia. Hõimude jaotumisena kaheks endogaamiliseks fraatriaks on duaalorganisatsioon kohati säilunud, nt Melaneesia (ENE 2. kd).

Endogaamia ("siseabielu") – tava, mille järgi abielu on lubatud vaid ühe rühma (hõimu, kasti, klanni) piires. Ürgühiskonnale on iseloomulik hõimu endogaamia (sugukond oli eksogaamne). Varajastes ühiskondades arenes seisuslik endogaamia paiguti nii kaugele, et valitsejail sai tavaks õdede-vendade abielud (Vanas-Egiptuses, inkade riigis jm). Pärilikkuse seisukohalt peetakse sugulaste abielusid ebasoovitavaks, sest sellest võib sündida pärilike puuetega lapsi. (ENE 2. kd)

Hõim – vanem nimetus suguharu, ürgühiskondlikule korrale omane etniline ja sotsiaalne rühm, millel oli oma territoorium, keel või murre ja nimi ning ühised kultuuri- ja ühiskondlikud traditsioonid. Algselt koosnes hõim kahest omavahel abielusuhteis olevast eksogaamsest sugukonnast, hiljem kahest mitut sugukonda hõlmavast fraatriast. Hõimul oli kollektiivne maavaldus, kindel sotsiaalne süsteem pealiku, vanemate nõukogu, üldkoosoleku ja muude organitega, ühised tseremooniad ja kultuuritalitused. Ürgkogukondliku korra lõppjärgus algas hõimude varanduslik diferentseerumine, tihenesid hõimude vahelised majandus- ja kultuurisidemed, tekkisid sugulushõimude liidud, toimus sõjalisi vallutusi ja ümberasumisi. Kõige selle tagajärjel hakkasid kujunema uued, suuremad etnilised üksused – rahvad. Iganenud nähtusena on hõime säilunud ka mõnedes ühiskondades, näiteks Indias, Afganistanis, Pakistanis jm. (ENE 3. kd)

Hõimlus – sugulus, mis abielu kaudu on kummalgi abikaasal ja tema veresugulaste teise abikaasa veresugulastega (nt abikaasa õdede ja vendadega). (ENE 3. kd)

Hõimkond – keelte sugulusel põhineva liigituse suurim üksus, ka oletatavates rangelt tõestamata suguluses olevate keelkondade või ka keelte rühm. (ENE 3. kd)

Fraatria (kr. phratria = vennaskond) – ürgkogukondliku formatsiooni põhilisi ühiskondlikke üksusi, hõimu alljaotus. Koosnes ühest algsugukonnast hargnenud sugukondadest. Hõim jagunes enamasti kaheks fraatriaks. Algselt oli sama fraatria liikmete vaheline abielu keelatud. Ürgühiskonna hilisemas ajajärgus keeld kadus. Fraatrial olid omad haldus-, kohtu ja kultusfunktsioonid. (ENE 2. kd)

Atavism (lad. atavus = esiisa) – kaugete eellaste tunnuste ootamatu ilmnemine organismidel, kellel neid tavaliselt enam ei esine (nt külgmised varbad hobustel, tihe karvkate või saba inimesel). Atavismi seletatakse eellastele omaste geenide või geenikombinatsioonide taastekkega, mida võivad põhjustada mutatsioonid või ristumine (nt koduküülikute või -tuvide ristamisel taastuda metsikute eellaste värvus). (ENE 1. kd)

Eugeenika (kr. Eugenes = heast soost) – pärilikkuse hügieen, õpetus inimkonna pärilike omaduste parandamisest, ka selleks rakendatavate meetodite kogum. Eugeenika rajas inglise antropoloog F. Galton, seda terminit kasutas ta esmakordselt 1869. a. Eugeenika meetodid on positiivsed ja negatiivsed (preventiivsed). Positiivsete meetodite eesmärk on pärilike eelduste säilitamine ja rohkendamine, selleks soovitatakse ühiskonnas rakendada materiaalseid ja moraalseid stiimuleid. Negatiivsete meetoditega püütakse vältida ebasoodsate geenide ning pärilike haiguste levimist, rakendades selleks profülaktikat ja abielunõuandlust. Eugeenika küsimusi käsitleb ka inimese geneetika. Mõnede ekstreemsete poliitiliste liikumiste ideolooge on eugeenikaga püüdnud põhjendada rassilist diskrimineerimist. (EE 2. kd; ENE 2. kd)

 

* EE – Eesti Entsüklopeedia, 1932-1937; ENE ja EE2 – Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, hiljem Eesti Entsüklopeedia, ilmub alates 1985.