A A A

Aasta väljaanne

 

Viki küla ja Mihkli talu ajalugu

Koostas Harry Tuulik
Toimetas Olavi Pesti
179 lk, illustreeritud

 

Eesti Genealoogia Seltsi auliikme Harry Tuuliku emapoolne vanaisa Peeter-Aleksander Jakobi p. Reht sündis 1866. aastal Kihelkonna lähedal Viki külas Mihkli talus. Harry vanaisa vennapoeg, Mihkli viimane peremees Jakob Reht ütles kunagi surematud sõnad: Kõik talud kaovad, aga Mihkli jääb. Jakobil õnnestuski 1950ndate lõpus Saaremaa Koduloomuuseumi direktori Timoteus Linna ja ENSV Kultuuriministeeriumi abiga oma talu muuseumifiliaaliks vormistada.


20. juunil tähistati Mihkli Talumuuseumi 50. aastapäeva. Käidi Kihelkonna kalmistul Mihkli pere haudadel ja kuulati päevakohaseid ettekandeid taluõuel. Talumuuseumi praegune perenaine, seltsi liige Tiina Ojala rääkis poolsajandi jooksul toimunust. Vanameister Harry Tuulik tutvustas Viki küla ja Mihkli talu ajalugu.

 

Päeva nael oli raamatuesitlus. Harry Tuuliku esikteose kirjastas Saaremaa Muuseum, toetasid Eesti Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupp ja Wolfgang von Szeliga-Mierzejewski (kunagi Kuressaares töötanud mudaravila omaniku järeltulija Saksamaalt). Arvutijoonised tegi seltsi liige Madis Nõmm, kaane kujundas Ain Vares.

 

Esimese põgusa ülevaate Viki küla ja Mihkli talu ajaloost tegi talumuuseumi juhataja Heino Tarkin juba 1983. aastal. Seoses talumuuseumi 40. aastapäevaga ilmus 1999. aastal Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus pikem genealoogiline uurimus Harry Tuuliku sulest pealkirja all Mihkli talu ja selle elanikud läbi sajandite. 2001. aastal tema poolt samas väljaandes üllitatud lugu August Mälk genealoogia vaatevinklis ja 2003. aastal ilmunud Peeter Süda genealoogia vaatevinklis põhinevad samuti Harry Tuuliku poolt tehtud klassikalisel suguvõsauurimisel. Senine uurimistöö tipnes raamatu Viki küla ja Mihkli talu ajalugu väljaandmisega käesoleval aastal.

 

Esimene teade inimasustusest Vikil pärineb 1592. aasta maaraamatust, kuhu Pajumõisa pundenik Ficke Klement kirja pandi. Pundenikud elasid hajataludes, nende andam oli 1 pund (1 laevanael ehk 167,5 kg) vilja aastas. Tema väiketalu sai kirja Virita küla ääremail asuvana, aga tema järglase Wike Simoni ajal liideti see Kihelkonna aleviku ühe eelkäija – Alutaga külaga. Vikil kasvavas külasarases aga oli Põhjasõja eel juba 9 talu.
Põhjasõda ja katk tegid korvamatu laastamistöö, 18. sajandi keskpaiku oli Vikil 4 talu. 1778. aasta vakuraamatusse pandi Viki esmakordselt kirja omaette üksusena, kuigi moodustas toona terviku (kaksikküla) pigem Alutaga külaga. Sama sajandi lõpus alanud maadereguleerimine viis mõlemad külad Pajumõisa (Pajumõis oli keskaegne ametkond) valdusest Kihelkonna kirikumõisale.

 

Sajand hiljem, 1890ndate algul liideti väikesed mõisavallad suuremateks, Kihelkonna kihelkonda jäi kaks valda – Kihelkonna ja Lümanda. Samal ajal hakkas kujunema ka Kihelkonna alevik, aga Kihelkonna vallamaja ehitati siiski Vikile. Sellise otsuse taga oli Mihkli talu peremees, 1891. aastal vallavanemaks valitud Karl Reht. Küla kasvas, tsaariaja lõpus oli Vikil juba poolsada majapidamist.

 

Mihkli talu rajaja Peeter tuli Vikile enne Põhjasõda kuskilt Loona kandist. Tema naise-lapsed viis hauda 1710. aasta katk, katku tagajärjel oli oma pere kaotanud ka Peetri uus naine Reet. Aga elu läks edasi ja Peetri-Reeda perre sündis kuus last. Neil oli ka kaks hobust ja kolm lehma, rehielamu kerkis nüüdse paargu-sepikoja ja lilleaia kohale. Raske elu viis üsna noorelt hauda ka Reeda ja vastne talurajaja pidi kolmandat korda kosja minema – ka Peetri lapsed üles kasvatanud Viiu oli lesknaine.
Sama heitlik pereõnn seiras talu pärinud vanemat poega, nii et tegelikult sai Jüri asemel peremeheks Peetri noorim poeg Laes (1718-1802), kelle elujõudu ja -iga võib praegugi imetleda.

 

84aastaseks elanud Laesi vanem poeg Mihkel sai peremeheks juba eaka mehena, ent just tema järgi sai talu oma nime. Viki Laese Mihkli priinimeks pandii Reht, nimi võeti Harry Tuuliku arvates Mihkli vanaisa ehitatud suure rehielamu auks. Mihkel Reht käis kosjas Karujärve põhjatipus Karu talus, mille nimi on juurtega sealtsamast pärit kodu-uurija Voldemar Milleri sõnul kujunenud selle talu elanike eriliselt sõbralike suhete tõttu mesikäppadega.

 

Järgmine peremees Laes (1800-1876) oli suur ehitaja. Uue elumaja, rehemaja ja aida ehitas ta koos naise Juudiga, uue lauda, sauna, ratastemaja koos keldriga ja pukktuuliku rajamisel lõi kaasa vanem poeg Peeter ja teised meeshinged samast talust. Praegu nähaolev tuulik ehitati 21. sajandil, aga teised talumuuseumi hooned on pärit just Laesi-Juudi-Peetri ajast.

 

Peeter Reht (aga ka tema noorem vend Mihkel) valis naise sugulaste hulgast, keda Viki külas toona üsna palju elas. Jumal ei jätnud seda pattu karistamata – kui 1866. aastal suri viimane Peetri kolmest pojast, tekkis peremehe-kriis. Juba eakas Peeter lahendas asja oma noorima venna Jakobi vanema poja kaudu ja koolitas taluperemeheks siis veel poisiohtu tulevase vallavanema Karl Rehti (1857-1937). Peremeeste liini värvikas väljatoomine on Harry Tuuliku raamatu üks köitvamaid külgi.

 

Raamatu lisad annavad ülevaate nii Viki kui Alutaga taludest ja inimestest, materjali ilmestavad maakorralduse arengu skeemid. Mihkli talu rajajate ja Mihklilt küla teistesse taludesse siirdunud peremeeste kohta on koostatud põhjalikud genealoogilised tabelid. Raamatut illustreerivad asjakohased fotod.

 

Talurahvagenealoogia grand old man Andres Ehapalu ütles oma ettekandes Viljandi konverentsil 15. aprillil 2000, et ajaloouurimise üsna mitmed lõigud on korraliku genealoogilise aluseta pigem spekulatiivsed. Ta tõstis esile just asustusajalugu, millele heatasemeline genealoogia arvestatavat tuge annab. Inimasustuse dünaamika, kus perekonnad seovad tugeva vertikaalse armatuurina eri ajastute horisontaalsed kihistused ühtseks tervikuks, annab tegelikust elust tunduvalt värvikama pildi, rõhutas Ehapalu.
Harry Tuulik alustas 1995. aastal seltsi liikmeks astudes just sealt. Tänavu sai tal raamatukaante vahele põhjalik uurimistöö, millega saavad kiidelda väga vähesed külad ja talud.

 

Kalle Kesküla