Johan Laidoneri esivanematest

Käesoleval aasta jaanuari lõpus möödus 80 aastat Vabadussõja ühest otsustavamast lahingust, Paju lahingust. Sellest lahingust ja seal surmavalt haavata saanud legendaarsest Vabadussõja kangelasest Julius Kuperjanovist on võimalik lugeda mitmest ilukirjanduslikust ja ajaloolisest teosest. 24.veebruaril on meie vabariigi 81. sünnipäev. Oleme otsustanud ja püüame ka edaspidi ära märkida suuremaid tähtpäevi ja edaspidi pöörata rohkem tähelepanu Eesti riiklusele, rahvastikule ja rahvustundele. Järgnevad kolm lehekülge ongi koostatud sellest lähtudes.

Kõigepealt toome Teie ette Eesti Kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri esivanemaid tutvustava osa tema  5o. sünnipäeva puhul 12. veebruaril 1934.a. välja antud teosest, kus mälestusi jagavad kaasaegsed ja kus esimesed 23 lehekülge on Viljandi koolinõunik Mart Raud pühendanud J.Laidoneri suguvõsale. Lühikokkuvõtte sellest koos suguvõsa redeliga järgnevalt avaldamegi.

1782.a. revisjoni aktis seisab, et Viljandimaal Viiratsi vallas Kurika külas (edasine Mäeltküla) Laidu talus elas peremees Laidu Aadu Tõnis, kelle naiseks oli sama küla Kiisa peremehe tütar Ann. Revisjoni andmete järgi on Laidu Tõnis Aadu poeg sündinud 1739.a ja tema naise kohta peaksid andma täpsemaid andmeid Viljandi Kõpu koguduse kirikuraamatud, ent kahjuks ei ulatu need kaugemale kui 1780. aastani. Tuli hävitas koguduse arhiivi. Seega tuli leppida vakuraamatute ja teiste kaudsete ürikutega.

Vakuraamatud korraldasid orjuste ja maksude küsimusi. Neis puuduvad andmed peremehe perekonna kohta talus, on küll peremehe nimi, töövõimeliste inimeste ja peremehe alaealiste laste arv. Pärisorjuse ajal ei olnud talupoegadel perekonnanimesid ja inimesed märgiti dokumentidesse talude järgi, milles nad elasid. Kui peremehe surma tõttu läks talu teise sugukonna kätte, siis saab vakuraamatust selle kohta selgitust ainult kaudsete andmete põhjal. Vakuraamatus ei ole otse öeldud, kas uus peremees on endise poeg, vend, sugulane või päris võõras. Kuid on teada, et pärisorjuse ajal püsisid talud sugukonnas kaua ja läksid alles siis teise perekonna kätte, kui peremehel puudusid töövõimelised lapsed või kui ta oli lasteta. Niisugust rahvaste rändamist talust tallu, nagu seda näeme pärast teoorjuse ja veel rohkem raharendi ning kohtade müümise ajal, ei tulnud ette. Kui vakuraamatu andmetel peremehel oli mitu last, siis võib pidada kaunis tõenäoliseks oletust, et uus peremees on vana peremehe poeg, eriti veel siis, kui seda oletust kinnitab vanaduse vahekord vana ja uue peremehe vahel.

Tolleaegse riikliku arhiivi nõukogu liige, tuntud suguvõsade uurija, kadunud Tiido Laur viis Laidoneride sugupuu Põhjasõjani. Ta püstitas ka hüpoteesi, et Laidoneride suguvõsa on pärit Saaremaalt. Nimelt näitab ta uurimuses "Laidoneride kõrgeauline suguvõsa Lõuna-Eesti vaku- ja revisjoniraamatute valgustusel", et arvas esialgu Laidoneride esiisa Sarrema Jurri olevat tulnud Viiratsi valda Põhjasõja ajal. Riias Läti riigiarhiivis alalhoitavast Viiratsi mõisa 1713.a. vakuraamatust luges ta välja, et Kurika küla peremeeste hulgas oli "Sarrema Jurri", kelle peres 4 tööjõulist hinge. 1717.a. kohta on samas kirjas, et  "Laido oder Sarrema Jurri", kelle peres 4 tööjõulist hinge. 1717.a. kohta on samas kirjas, et "Laido oder Sarrema Jurri"  peres on juba 6 liiget. Uurija oletab, et see esiisa "Laido Jüri"  tõi saartelt hüüdnime "laid". Tema talu Kurikal hakati hüüdma "Laidu"  taluks 1713. ja 1717. aastate vahel. Edasi leidis aga kinnitust, et Laidu Jüri elas Viiratsis juba enne Põhjasõda. Andmed saadi rootsiaegselt Viljandi ümbruse kaardilt aastast 1683. Sellel kaardil talu nr. 53 peremees oli "Sareme Jörgen"  (Jüri rootsi keeles). Pärastistel kaartidel on sellel kohal Laidu talu.

Edasisel uurimisel aga selgus, et Sareme on hoopis Saaremäe, läheduses voolav oja läheb mööda Riiumäest ja ojal oli nimi Laiduoja. Põhjasõja ajal oja ääres olnud neljast talust jäi järele ainult Saaremäe talu ja sai uueks nimeks Laidu. Hüpotees Saaremaa päritolust langes kokku ja kindral Laidoner jääb põliseks Sakalamaa kodanikuks.

Kindral põlvneb Laidu Jüri nooremast pojast Jaagust. Kuna selleks ajaks tekkinud 2 Laidu nimelist talu oli vaja eristada, siis kirjutati noorema peremehe nime taha "noor", seega Laidunoor kirikukirjades, mis mõisakirjades moonutati. Nii saadigi Laidoner.

Hea pildi annab suguvõsa kohta järgmine redel:

1. Saaremäe ehk Laido Jüri ( sünd. 17. sajandi keskel, surn. 1717. ja 1722.a. vahel).

2. Laido Jaak (vakuraamatus 1722 "Laido Jak" ).

3. Laido Aadu.

4. Laido Aadu Tõnis (sünd.1739) ja tema naine Ann (sünd.1737), Kiisa Märdi tütar.

5. Peeter Laidoner (rev. kirjades ja vakuraamatutes "Laidoner",  kirikukirjades  "Laidonor" ), sünd. 1774 ja tema naine Liiso (sünd. 1789 ja surnud 31.07.1830).

6. Jaak Laidonoor (sünd. 1800.a., surn. 1847.a.). Tema naine Kadri (sünd. 19.10.1805, surn.?)

7. Hans Laidoner (sünd. 20.11.1827, surn. 14.12.1892). Tema naine Miina, vallasp. (oletame, et st vallasperekonnanimi e. neiupõlvenimi - toimetus) Tracks (sünd.12.12.1827, surn.12.06.1901).

8. Jaak Laidoner (sünd. Viiratsi Mustrikul 27.06.1854, surn. 06.05.1911) ja tema naine Mari, vallasp. Saarsen  (sünd.27.10.1851, 1934.a. veel elas).

9. Johan Laidoner, sünd. Viiratsi Rabal 12.veebruaril 1884.a. (Kindrali        sünnipäev on antud uue kalendri järgi, kõik teised kuupäevad vana kalendri järgi.)           

PL nr 8, veebruar 1999.

 

125 aastat Konstantin Pätsi sünnist. Esivanematest

Pätside perekonnas on säilinud traditsioonina järgmine legend: umbes Põhjasõja ajal elanud esivanem hüüdnimega PIISKO, kes olnud Holstre veski jõukas mölder ja veski juurde kuulunud talu pidaja. Näljaajal (arvatavasti 1717) jaganud Piisko talurahvale lahkesti leivapätse ja saanud sellega hüüdnime PÄTS. Veskit aga hakatud kutsuma Pätsi veskiks. Selle esivanema tegelik nimi on teadmata.

Suguvõsauurija Tiido Lauri kogutud andmete alusel oli üks Piisko poegadest nimega Hans Pätsiveski mölder ja selle juurde kuuluva koha nr. 105 peremees Viljandimaal, Paistu kihelkonnas, Holstre vallas. Holstre ja Aidu valla talupojad julgesid näljaajal 1717.a. augustis kuberner Golitsõni juures Peeter I-le palvekirja esitada, kuid Pätsiveski möldri osast selles teada ei ole.

Hansul ja tema naisel Eval oli 5 poega, kellest vanim Ado elas surmani Pätsiveskil ja pärandas koha oma mõnekuisele pojale Hansule. Tegelikuks peremeheks jäi aga Ado järgmine vend Hans(2), kuni oli sunnitud kogu perega talu maha jätma ja kolima Holstre valla Pirmaste külla, kus ta hakkas jälle möldriks. Hiljem rändas Hans(2) Puhja kihelkonda Kavilda valda, kuid tema poeg Ado(2) jäi Pirmaste veskit edasi pidama ja seda kohta tuntakse tänapäevani Pätsiveski nime all.

Hansu (1) kolmas poeg Hindrek elas algul vanal Pätsiveskil, kuid asus hiljem Holstre valla Rebase-Haini tallu kaasperemeheks. Nooremad pojad Juhan ja Peeter teenisid keisri sõjaväes. Peeter jäi vene-prantsuse sõjas kadunuks, Juhan aga teenis 1812/13.a. Liivimaa miilitsaväes, aitas organiseerida tsaari kütipolku ja teenis kindralkubernerilt vabadusekirja. 1814.a. Konstantin Pätsi  vaarisa Juhan abiellus ja asus algul samuti vaba mehena Pätsiveskile. Talurahvaseadus andis aga 1819.aastal kõik maad mõisnikule ja Pätsiveski läks 1820.a. revisjoniga võõraste kätte.

Algul läks Juhan Kaarli valla metsavahiks, sealt aga Õisu valda Karaski tallu Jüri Änilase kaasperemeheks. 1826.a. asus Juhan oma suure perega (3 tütart ja 3 poega) Heimtali valda Rabina tallu elama, hakates tegelema käsitööga. Juhani ja Reeda kolmas laps – poeg Hans (3) sai Rabina talu peremeheks, õppis puusepaks ja tegutses ehitusmeistrina. 1845-1848.a. vahetas perekond usku "hingemaa" saamiseks. Kogu Holstre vallast astus 12% elanikest õigeusku. Mõisnik Sieversiga konflikti sattunud perekond aeti talust välja ja Hans oma naise Mallega asus elama Viljandi linna. Neil oli ainult 2 last – Jakob ja Mari.

Poeg Jakob õppis isalt tisleriametit ja Viljandi meistrite juures ehituskunsti.. Temast sai kutseline ehitusmeister, kes töötas oma isast abilisega. Jakob käis maatameeste delegatsiooni tõlgina Peterburi Talvepalees 1873.a., mille järel 2-aastase Nikolai isa arreteeriti. Pärast vabanemist sai Jakob Tänassilma planeerimiskomisjoni liikmeks ja osales kroonumõisade tükeldamisel. Samal aastal müüs ta Viljandi maja ära ja ostis maad Pärnumaalt Tahku külast, kuhu rajas Põldeotsa talu, mida hakati Pätsi taluks hüüdma. Siin sündisid Jakobil ja Olgal (sünd. Tumanova, isa poolt venelane, ema päritolu teadmata) pojad Konstantin, Paul ja Peeter. Juba 1881.aastast peale tegutses Jakob Pärnus ehitusmeistrina ja 1882.a. pärast talu müümist asus pere jäädavalt Pärnu linna. Siin sündis samal aastal tütar Marianne. Jakob ehitas välja terve Raeküla linnaosa ja endalegi 3 maja. Lastest kasvasid tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelased, ühest pojast aga sai Eesti Vabariigi esimene president.

Lühiandmed on järgmised:

1. HANS (1747-1796), naine EVA. 5 last: ADO (1780-1811), HANS (1782-1835), HINDREK (1787-1848), JUHAN (1787-1848), PEETER (1792-   ?).

2. JUHAN (1787-1848), naine REET. 6 last: KADRI (s.1814), EVA (s.1818), HANS (s.1820), MARI (s.1822), JUHAN (s.1825), TÕNIS (s.1829).

3. HANS (1820-1880), naine MALL. 2 last: JAKOB (s. 1848), MARIE (s.1844).

4. JAKOB (1848-1909), naine OLGA (endine Tumanova). 6 last: NIKOLAI (s.1871), KONSTANTIN (s.1874), PAUL (s.1876), VOLDEMAR (s.1878), PEETER (s.1880), MARIANNE (s.1882).

5. KONSTANTIN (sünd.v.k. 11.veebruar 1874–surn. 18.jaanuar 1956). Abiellus 1901.a. WILHELMINE (HELMA) Jakobi tütar PEED'ga, kes suri 1910. 2 poega: LEO ja VIKTOR.

Allikad:
1.Koguteos  KONSTANTIN  PÄTS, Tallinn, 1934.
2.Konstantin Pätsi muuseumi arhiivifondi materjalid

Koostaja: Elle Lees 20.märtsil 1999

PL nr 10, aprill 1999

 

Jaan Tõnisson

Oleme siiani tutvustanud kahe väga tuntud Eesti riigimehe põlvnemislugu. Ka Jaan Tõnisson on etendanud tähtsat osa Eesti riigi rajamisel olles kahes Asutava Kogu poolt ametisse määratud valitsuses peaminister, hiljem kaks korda riigivanem ja kaks korda välisminister.

Jaan Tõnisson sündis 22. (10.) dets. 1868 Viljandi vallas Mursi talus oma vanemate viienda lapsena. Jaanist olid vanemad: Mats, Juhan, Tõnis ja Kadri. Jaanile järgnesid Jüri, Hans, Mart ja Mari. J.Tõnissoni päritolu kirjeldus on võetud tema 90.ndaks sünnipäevaks Rootsis väljaantud koguteosest.

Päritolu.

Vastavast allikmaterjalist ilmneb, et Jaan Tõnissoni esivanemad on Põhja-Viljandimaale, hilisema Viljandi valla maa-alale elama asunud ligikaudu 1640. ja 1680. aastate vahel. Nad kuuluvad põliselt talupidajate hulka, on lasterikkad, kalduvad XVII sajandil ja XVIII sajandi algul pietismi ja herrnhuutlusse ning on hariduslike pärimuste innukad harrastajad. Jaan Tõnisson on isa poolt Tõnissonide ja ema pooltVeimannite suguvõsa järeltulija. Viimane suguvõsa on bioloogiliselt tugevam. Esivanemad nii isa kui ema liinil  põlvnevad kahest Mutli  (Muttle) talust, mis asetsevad Tusti  mõisa lähedal. Jaan Tõnissoni isa-poolne esivanem, kelle nimi on teada, on Mutli Jüri (Jürri), ja emapoolne Mutli Matsi Ants.

Jaan Tõnissoni vanaisa Juhan, sündinud aastal 1806, on vanemate viiest pojast  noorim. Ta pidi lahkuma isatalust, kuna selle pärisid vanemad vennad. 22-aastase noormehena abiellus ta Villemi talu tütre Reedaga ja sai sinna tallu sauna koha. See talu oli nr.-ga 156 Viljandi mõisa 1834. a. revisjonis ja asetseb Mutli talust paar kilomeetrit lääne pool. Nii Juhan kui ka ta naine Reet olid kokkuhoidlikud ja hoolsad tööinimesed ja said varsti jõukaks. Neil oli 6 last – 4 poega ja 2 tütart. Kõik pojad olid isa eeskujul töökad ja hoolsad mehed, eriti aga vanem poeg Jaan, kes lisaks oli veel ettevõtlik, julge ning elurõõmus.

Viljandi vallas Tänassilma jõe kaldal asetses kaks suurt Mursi talu, kumbki 150- riiavakamaalise pindalaga. Teine neist oli jagatud kaheks võrdse suurusega väiksemaks taluks. Suur talund oli Taanel Mursi omandus. Taanel Murs oli suur viinavõtja, talupidamine jäi lohakile ja võlad kasvasid. Lõpuks pidi Murs talu käest andma. Selle talu võttis endale Villema Juhan Tõnisson oma poja Jaaniga, kes oli suuteline maksma võlad, mis talu peal lasusid.

Esialgu pidas Juhan ise kohta, andis aga varsti selle poja Jaani kätte, kes kogu noorusliku energiaga hakkas kohta pidama. Jaan abiellus aastal 1858 samast ligidusest Kihnu talu tütre Mari Veimanniga, kelle vanaisa oli pärit teisest Mutli talust. Mari isa Tõnis oli kolmes mõisas viinameistriks ja perekonnanimede andmisel sai enesele ametikohaselt priinimeks Veinmann, millest pärast kujunes Veimann. Viinameistrina oli tal talu käes ilma teokohustuseta ja rendimaksuta. Lisaks sai ta veel mõisast prii ülalpidamise endale ja hobusele, kellega ta sõitis piiritusevabrikute vahet.

Jaan Tõnissoni vanemate Mursi Jaani ja Kihnu Mari tutvumine toimus erakordse juhtumi läbi. Kihnu talu noor peremees oli sõitnud oma õe Mariga pühade ajal Nurmissaare palvelasse. Sinna oli sõitnud ka Mursi Jaan. Kojusõidul oli hakatud võitu ajama. Riuma sillal oli juhtunud õnnetus, Kihnu peremehe saan libisenud teelt kõrvale, õde Mari kukkunud saanist välja ning saanud vigastada. Nüüd sõidetud koos Mursile, kus haav kinni seotud. Selle õnnetusega seoses sobinud noorte vahel tutvus, mis kujunes abieluks.

Mursi Jaan oli vallas lugupeetud ja teda valiti mitmesugustesse vallaameteisse. Peremehena ja perekonnaisana oli ta sõjaväeteenistusest vabastatud. Vastavate võimude omavoli tõttu Viljandi vallas (seda tuli ette ka mujal) kujunes tihti olukord, et kui ei saadud kokku tarvilist arvu nekruteid, siis vallaametnikud ise pidid sõjaväeteenistusse minema. Nii juhtus ka Mursi peremehega. Viljandi sõjaväekomisjonis vastu võetud, saadeti ta Pärnu. Teel ta külmetus ja jäi kopsupõletikku, millest arenes hiljem kopsutiisikus. Haiguse tõttu vabanes ta küll sõjaväeteenistusest, kuid tervis oli jäädavalt rikutud.

Ent haigusest hoolimata pidas ta Mursi  talu edasi ja koguni laiendas oma majapidamist teise Mursi talu omandamisega, mis nagu eespool märgitud, oli jagatud kaheks väiksemaks talundiks. Mõlemate talundite peremehed sattusid majanduslikesse raskustesse ega olnud suutelised kohti edasi pidama. Nüüd muutus Tõnissoni Mursi 33-riiavakamaaliseks suurtaluks.

Mursi talu asetses üksikuna Tänassilma jõe lähedal, keset põldusid, mida eemalt palistasid metsad ja heinamaad. Kogu ümbritsev loodus oli säärane, et sisendas hinge luulemeelsust ja iluelevust, tiivustades fantaasiat. Talu maapind oli tasane ja osalt võrdlemisi madal. Kuid hoolsa ja oskusliku harimise juures oli saak küllaltki hea. Seetõttu tunti Mursit kui korralikku suurtalu.

Jaan Tõnissoni sündimise ajal oli Mursil veel vana kahekambriline elamu koos rehetarega. See põles maha aastal 1872. Uus elamu ehitati samuti koos rehetarega, kuid hoopis avaram. Kambrid olid suured ja valged, seinad krohvitud ja tubades pottahjud.

Mursil alustas oma eluteed 1868.a. 22.(10.) detsembril tulevane eesti riigimees Jaan Tõnisson.

PL 11, mai 1999.