Esivanemate elulugude uurimisest

Olen viimasel ajal tegelenud peamiselt oma Venemaalt tulnud esivanemate ja sugulaste elulugude uurimisega.

Minu vanaema (rahvuselt venelane) sündis Pihkva kubermangus 1919. a novembris. Mõne nädala pärast põgenes tema pere koos veel umbes 15 sugulasega (sh tema vanavanemad) punavõimu eest Eestisse. Algul elasid nad Valgamaal Kuigatsis, 1931. aastast Kiviõlis. Eesti kodanikeks said nad 1930. aastatel. Olen arhiivist leidnud fotosid oma vaarvanavanematest, kellest mu perel pole kunagi pilte olnud. Fotod leidsin tänu sellele, et mittekodanike üle oli Eestis üsna põhjalik järelevalve ning nende kohta koostati fotodega ankeedid.

Olen süvenenud ka oma lähemate esivanemate ja nende järeltulijate elulugudesse, mitte niivõrd kaugete sugulaste otsimisele tähelepanu pööranud. Lahutustoimikutest leidsin huvitava, kuigi nukra kirjelduse sellest, kuidas mu vaarisa 1919. a Saksamaalt sõjavangist tulles leidis oma kodust sahtlist tema naisele tolle armukese saadetud postkaardi, mis on muide lahutustoimikus asitõendina tänapäevani alles. Teisest lahutustoimikust leidsin, kuidas mu vaarisa soovitas mu vaaremal nende lapsed ära müüa, kui vaarema kurtis, et mees raha koju ei too ja maha joob. Vaarisa teenistustoimikust leidsin tema elulookirjelduse, samuti ka südamliku palve tööandjale, kus ta palus katta oma poja (minu vanaonu) lastesanatooriumisse saatmise kulud.

Sellised asjad ilmestavad perekonnalugu eriti ning kui varem suguvõsa uurides arvasin, et mul on kõik lihtsad esivanemad ja sugulased, siis nüüd, rohkem kogemusi omades, olen kindel, et ka tavalise inimese kohta on võimalik leida väga palju huvitavat teavet. Uurijad peaksidki minu arvates just sellele rohkem tähelepanu pöörama, mitte niivõrd tuhandeid kaugeid sugulasi taga ajama.

Fred Puss