Ma olen väga üllatunud, et mind kutsuti suguvõsauurijate koosolekule, sest ma pole ennast kunagi suguvõsauurijaks pidanud ega pea ennast selleks ka praegu. Olen veendunud, et enamik teist on minust selles osas palju targemad, kogenenumad ning neid vanu asju uurides täpsema ja parema instinktiga. Kui te olete siin selle raamatu pärast ("Minu vaade maale ja merele"), siis see on kirjutatud minu poja mälestuseks ja see on kogu taust. Suguvõsa uurimine on raamatu paratamatu lisa. Ma ei lugenud isegi Saagat ja sellel ajal, kui ma seda raamatut kirjutasin, ei näinudki ma lugeda, vaid ainult kirjutada, rääkimata internetis kolamisest. Ma sõltusin oma väga headest abilistest.
Eesti ajaloo ja Eesti suguvõsade ajaloo vastu, nende omavahelise seose vastu olen küll huvi tundnud puberteedijärgsest ajast peale, kui inimesel hakkab mõistus tulema. Kuid süstemaatilise suguvõsa-uurimise osas olete mind üle hinnanud ja et te väga ei pettuks, jagan teiega mõtteid, mis minul selle teemaga seostuvad. Selle järel võime kõik koos arutada meid huvitavat.
See võis olla ehk 1986. aastal (pluss-miinus - tegelikult juba 1984), kui ilmus Hando Runneli publitsistikavalimik "Ei hõbedat, kulda....". See on klassika. Selles raamatus oli kirjutatud meile südamesse minevatest asjadest, millest kaua oli vaikitud, näiteks Eesti Vabariigist. Ühes artiklis kirjutas Runnel, et inimene ilma omandita on nagu loom, ta ei kuulu kuhugile. Praegu me elame ajal, kus omand on kuulutatud tähtsamaks kui inimese elu või rahva ja maailma ellujäämine. Seetõttu arvan ma, et sama tähtis kui omand on see, et inimene teaks, kes ta on ja kust ta tuleb. Et ta teaks oma esivanemaid, ehk nagu nüüd öeldakse - sugupuud ja juuri. Sugupuu-uurimine on muutunud vanema põlvkonna südameasjaks, see võib olla üks vähestest õlekõrtest, mis eesti rahvast pinnal hoiavad.
Tuletame meelde lapsepõlves loetud muinasjutte, kus äravahetatud kuningapoeg lõpuks tõde teada sai ja see tõigi rahu majja. Tõe teadmine on tähtis. Sugupuud uurides tulen ma aeg-ajalt mõttele, et ei olegi nii suurt vahet elavate ja surnute vahel. Elavatel on võimalus midagi parandada, midagi heaks teha, aga surnutel seda enam pole. Samuti manipuleerib poliitika elavate ja surnutega ühesuguse küünilisusega. Esimese ja Teise maailmasõja sõdurid kistakse praegusesse ajaloovaidlusse, aga Türgi sõja sõdurid ei huvita poliitikuid karvavõrdki, kuigi ajaline vahe nende sõdade vahel pole suur ja surm oli surm.
Peale selle: ärge uskuge, et mõni inimene on eksimatu, et on inimesi, kes mitte kunagi ei ole kümmet käsku rikkunud. Viimane, kes selline oli, on varsti 2000 aastat tagasi ristipuul surnud. Meil on alati midagi kahetseda, andeks anda, andeks paluda. Praegu maalitakse meile jälle must-valget ajalugu, kus inimesed, kes on vabatahtlikult pidanud näiteks punaseid kõnesid, värvitakse ilusateks rahvuse eeskujudeks. Vanade allikate lugemine on seetõttu kainestav. Kõik on inimesed, ainult mõned on kurjemad ja mõned paremad, ingel pole meist keegi. Ignar Fjuk ütles kord meie ühises raadiovestluses: inimene, kellel pole midagi kahetseda, on moraalitu.
Nüüd Eestist. Kirg otsida õigeid eestlasi on naljakas. Ajaloo maalimine must-valgeks võib ühele väikerahvale olla surmatoov õnnetus, aga Eestis on see praegu ajaloo kirjeldamise peavool. Suguvõsa-uurimine võib anda õigema pildi ajaloost kui must-valge ajalugu. Mina teadsin oma emapoolsest suguvõsast väga palju tänu oma emapoolsele vanaemale, kes tuli 76-aastaselt Siberist Omski oblastisti elusana tagasi, olles oma mehe 1949. aasta sügisel matnud küla karjamaale. Vanaema oli absoluutse mäluga ja rääkis omapoolsed perekonnalugusid ja mul oli mõistust need üles kirjutada. Suguvõsade uurimine on ajalugu meile enestele. Veel rohkem on vaja, et meie lapsed teaksid, kes me oleme ja kust me tuleme. Me elame praegu ühiskonna sugupõlvede sidemete lagunemise aega. Kaks põlvkonda tagasi pidid tuhanded eesti mehed surema Sinimägedes, et 70 tuhat eestlast saaks Punaarmee eest läände põgeneda. Praegu on läinud läände rohkem kui 70 tuhat inimest, need on enamuses noored tööeas inimesed, nad on läinud vabatahtlikult ja paljud nendest ei tule tagasi, vähemalt mitte enne pensioniiga. Nende juured katkevad. Juurte katkemine on ülemaailmne nähtus, moodsas prantsuse filosoofias nimetatakse seda ja sellega seostuvat katkestuste kultuuriks, milles kõik algab justkui minevikuta. Katkestuste kultuur on väga ähvardav nähtus, sest see tuleb järjepideva kultuuri asemele. Suguvõsa uurimine on üks vähestest õlekõrtest, mis võitleb katkemise vastu, selles mõttes võib see aidata eesti rahvast vee peal hoida.
Mida ma suguvõsauurijatele tahaksin südame peale panna, see on väikeste inimlike lugude tähtsus. Tihti piirdutakse suguvõsaloos kuupäevadega: sünd, ristimine, leeritamine, laulatus või abiellumine, lapsed, surm. Kuupäevade rida üksi ütleb vähe, ei jää meelde ja need inimesed jäävad meile kaugeks. Seetõttu on tähtis võimalikult paljude inimestega meie suguvõsatabelites ja sugupuudes seostada tõestisündinud lugusid, nii tõe lähedaselt kui võimalik. Me saame neid lugusid perekonnapärimustest, vallakohtu protokollidest ja isegi kirikuraamatutest saab välja lugeda rohkem kui kuupäevi. Pole nii suur õnnetus, et kauge esivanemaga seostuv lugu võib anda temast ühekülgse pildi, sest ega siis pildi puudumine ole palju parem. Eksitusi satub meie sugupuudesse nagunii, ka nimekujudesse ja kuupäevadesse.
Ma puudutaksin ka nn delikaatsete isikuandmete probleemi, sest ka sellised kauges minevikus toimunud sündmuste kajastused on ju delikaatsed isikuandmed. Minu arvates on Eestis selle aasta algusest peale delikaatsete isikuandmete kaitsmise varjus asutud hilisajaloo pimendamise teele. Olen põhjalikult tuttav enda ja oma isa (ka oma naise ja poja) KGB-NKVD toimikutega ja minu meelest ei tundnud need kurjad organisatsioonid huvi piinlikkust tekitavate eraelu seikade vastu. Seetõttu julgen arvata (kuigi tean, et minu kogemus on piiratud), et delikaatsete isikuandmete kaitsmise varjus tahetakse hoopis teha võimatuks endiste kommunistide ja koputajate, pealekaebajate ja küüditajate mineviku uurimine. Eraelu piinlikud seigad on seltskonnaajakirjades ja internetikommentaariumides nagunii kirjas.
Kui me kõik oleksime rikkad ja suudaksime käia kohut, siis kutsuksin ma üles kodanikuallumatusele isikuandmete mahavaikimise osas. Sest meil on õigus teada tõde, nii palju kui võimalik.