150 AASTAT MAHTRA SÕJAST

möödub 02.juunil 2008. aastal. Selle sündmuse tähistamiseks Mahtra sõjast osavõtjate järeltulijate poolt peetakse ettekandeid, antakse välja mälestuste raamatuid . Visa uurimistöö tulemusena said kokku 2 lähedast sugulast Ülem-Suetukist Krasnojarski kraist ja Eestist . Kohtuti aga Tartus, sest Krasnojarski vahetusüliõpilased Regina ja Julia Lell olid Eestisse õppima tulnud. Ühiseks eellaseks oli Rein, perenimeks anti talle 1834.a. Reinwerth s.t. väärt Rein, nimi muutus aja möödudes Reinvert"iks.

Mataros - Machtris - Machters - Machtra - Mahtra

Mahtra asunduse kohal oli 1241.a. väike küla Mataros. Mahtra -Suurküla esialgne nimi oli Oola, esmakordselt mainitud samal aastal. 1480.a. oli mõis nimega Machtris.

Mahtra sündmuste eel 1830.a. kuulus mõis lesestunud paruniproua von Matthiasele (neiupõlves von Peetz) 1831 a kolonel Georg von Riesenkamff ostis mõisa omale. Paruniprouad Matthias ja Riesenkamff olid vabameelsemate vaadetega s õjaväelasate abikaasad. 1837.a.erukindral Georg von Riesenkamff andis Mahtra mõisa rendile aukodanik Heinrich Bergile ja 1841.a. ilmselt Magnus Kimmelile. Jüripäeval 1843 a. rentnik Kimmel ütles lepingu üles ja lesestunud mõisaomanik proua Ottilie von Riesenkamff hakkas ise mõisat majandama.. Proua v. Riesenkamff suri märtsis 1852, tema alaealiste laste hooldajaks sai von Baranoff Kaiust. Von Baranoff müüs Mahtra mõisa 40500 hõberubla eest Purila mõisa omanikule von Helffreichile 1853.a. ja kinkis selle oma pojale Constantin v. Helffreichile.

Mahtra mõisa tegelikuks valitsejaks sai karmikäeline endine Purila mõisavalitseja Gustav Rosenberg. Uus mõisnik C.v.Helffreich planeeris mõisapõllud ümber, laiendades talukohtade ja saunamaade arvelt mõisamaid. Uus talurahvaseadus kuulutati välja 23.aprillil 1858.a.,rahvale pidi sellest teada andma vallatalitaja. Seepärast otsiski Mahtra. vallatalitaja.ehk. vallavanem. Hans Tertsius. abi ja selgitust kirikuõpetajalt, kaupmehelt ja Käru kiriku preestrilt, kuid tulemusteta.

26.mail 1858.a. tulid 7 talumeest koos vallatalitajaga Mahtra..mõisa, et uut rendilepingut sõlmida. Mõisavalitseja Rosenberg nõudis teopäevade tegemist ja koormiste tasumist, nii nagu oli olnud seniajani, talupojad ei nõustunud senisel kombel teopäevi tegema. Rosenberg käsutas talupojad 27. maiks Habaja mõisasse haagikohtuniku ette. Habajale vallavanem Tertsius ja talupojad ei ilmunud. Habajale tulnud teisi vallavanemaid ja talupoegi oli pekstud nii, et veri voolas.

Sellest anti käskjalaga teada Mahtra talupoegadele. Need, kuulnud sellest, mis Habajas talupoegadega tehti, otsustasid sinna mitte minna. Laupäeval 31.mail toodi Mahtra mõisa 60 soldatit , koorem keppe, koorem vitsu, 20 paari jalaraudu, 30 paari käeraudu ja kubjas rääkinud, et vastuhakkajaid pekstakse nõnda, "et sooled välja tulevad." Seda kõike ajal, mil oli möödunud 40 aastat pärisorjuse kaotamisest ja alles kuu aja eest oli välja antud uus talurahvaseadus, millest oli juba ammu räägitud kui talurahva elu kergendajast. Talupojad põgenesid metsa, olid laupäevase päeva ja öö metsas. Kuid laupäeva õhtul hakkas meeleolu muutuma. Pühapäeva hommikul tulid mehed metsast välja.

Viimane nõupidamine peeti Tooma talu juures. Sellest nõupidamisest võtsid osa Tooma talu peremees Juhan Reinu p. Reinwert ja tema poolvend Jaan Juhani p. Reinwert. Nõupidamisel otsustati abi kutsuda teistest valdadest ja paluda mõisaomanikku, et Mahtra talupojad peksuta jäetaks. Otsuse täitmiseks hakati kohe tegutsema, talupojad läksid Juuru kiriku juurde ja naabervaldadesse sidet looma ja abi kutsuma. Tagantjärele oli see otsus naiivne, sest mõisnikud olid oma otsuse teinud ja sõjaväe kohale kutsunud. Esmaspäeva 02.juuni 1858.a. hommikul kogunes Mahtra mõisa ümbruskonnast 700 - 800 meest, osavõtnute arvates isegi 1500 meest, et talupoegade peksmist ära hoida J. Kahki andmetel oli talupoegi 14 vallast: Tuhala, Uuemõisa, Oru, Seli, Purila, Hagudi, Juuru, Maidla, Atla, Hõreda, Kaiu, Kuimetsa, Harmi ja Mahtra.

Tekkinud vastasseisus piirati sõjaväelased ümber ja aeti käsikähmluse korras põgenema. Seejuures sai 1 ohvitser surma ja 13 soldatit haavata, mõisahoone põletati maha. Soldatite poolt avati ülestõusnute pihta püssituli, mistõttu talupoegadest langes 7 ja haavata sai 14, neist 3 surid hiljem.

Mahtra sõja mälestuseks on püstitatud Mahtras mälestussammas pealkirjaga:." Siin võitles Eesti Talupoeg Tõe, Õiguse ja Vabaduse eest." Ausammas valmis Mahtra sõja 75. aastapäevaks 1933.a. Mahtra sõja 100. aastapäevaks tähistati kunagine võitluspaik mõisa õuel tiikide lähedal mälestuskiviga. 100.aastapäevaks 1958.a. tähistati mälestuskiviga ülestõusnute peksmiskoht. Kivil on tekst :"" Siin asub Verepõld , kus . 22. veebruaril 1859. aastal mõisnike tahtel, tsaari korraldusel ja kiriku õnnistusel julmalt peksti oma rõhujate vastu ülestõusnud eesti talupoegi."" 100 aastat pärast Mahtra sõda, kui Mahtra tiigist muda Mahtra kolhoosi põldudele veeti, leiti muda seest jalaahelakette. Küllap olid need tiiki visatud Mahtra sõja.päevil.

Pärast sõda algas süüdlaste otsimine, milles olulist osa mängis valitseja Rosenberg. Süüdlastest koostati nimekiri. Esimeseks süüdlaseks ja peajuhiks märgiti Peeter Olander Kaiust. Seitsmendal kohal seisis Jaan Reinwert . Mahtrast. Leiti,et tema on väga süüdi. Kaheksandal kohal oli Jaan Till - samuti väga süüdi. Neid kahte madrust süüdistati sõja õhutamises. Tsaari erikorraldusega moodustati sõjakohus: esimees parun von Pahlen, liikmed von Nottbeck, krahv Manteuffel ja sekretär Lampe. Kuna talupoegade rahutusi oli paljudes mõisates, siis loobuti madruste süüdistamisest sõja õhutamises. Sõjakohus mõistis Mahtra ülestõusu süüdlastest kohtu alla antud 65 talupojast 59 surma mahalaskmise läbi. Hea tsaar andis surmamõistetuile armu ja tema tahtel pehmendati kohtuotsus.

Sõjakohtule saadetud nimekirjas oli kuuenda süüdlasena kirjas Mahtra mõisast Tooma talu peremees Juhan Reinwerk. Kohtuotsuses oli kirjas: " Thoma Juhan Reinwerk 42 a vana on endid ühte nõusse seadnud ja valitsuse vastu sõnakuulmata olnud. Seda mööda mõistetakse neile trahvi.. Aroseppa, Mäe - Schmidebergi ja Reinwerk igaüks peavad 4 kord 100 mehe läbi kadalippu.jooksma. Peale selle võetakse neilt kõik seisuse õigused ära ja saavad Siberimaale kõige kaugemas kohtadesse ärasaadetu." Juhan Reinwerti uueks kodupaigaks sai Ülem-Suetuki küla kaugel Siberimaal, Jenissei kubermangus Minusinski krais. Küla sai omale nime nii: Väljasaadetud vang rändas taigas ringi ja leidis mahajäetud lõkkeaseme, kus oli eelmisest lõkketegijast järel soe tukk. Soe tukk = Suetuki

Ajaleht "Eesti Postimees" kirjutas 1893.a. "Ülem-Suetuk on üks vangide asundus Ida - Siberis. Ta oli küll alguses soomlaste tarvis määratud ja 09. märtsil 1863.a. Kõigekõrgemalt selleks ka kinnitatud. Soomlased ei siginenud Siberi karedas ilmas hästi, vaid ka kodumaalt välja saadetute hulk kahanes kolmanda osa peale, millest arvata 20 perekonda puhastverd soomlasi asunduses elavad, kuna ülejäänud kullakaevandustes elavad".

Vanimaks eesti külaks arvatakse olevat Viruküla, hiljem Vana- Viru asustusaastaga 1861. A. Nigoli arvates (1918) olid esimesteks eestlasteks asukateks Mahtra sõjast osavõtjad. Mahtra Juhan Reinvardi pere ainsana sai majja elama Ülem-Suetukis..Teised väljasaadetud Mahtrast hakkasid elama muldonnides Virukülas, kus kõik tuli veel rajada. Ülem - Suetuki küla toetas Soome riik. 1893.a. ehitati eesti kool. Esimeseks kooliõpetajaks oli Veem. Jõuti üldise kirjaoskuseni.

Ülem - Suetukis oli 2 viljaladu, 5 veskit, 2 viinapoodi. 1887.a. alustati luterliku kiriku ehitamist. Raha ehitamiseks saadi Soomest ja Eestist Kirikut teenisid Soomest saadetud pastorid. Hr. Lindholm töötas pastorina ja arstiabi andjana 12,5 aastat Siberi elanikele.. Siberieestlaste elatusallikaks oli põllutöö. Valguses 1883.a. kirjutati "Saadetud asujatel ei ole siin kellegile kopikat maksta, ei maa ega metsa eest, iga kord ja igaüks võivad põldu harida nii palju kui jõuab. Tahab keegi omale puid raiuda, siis ei ole tal seks kellegi käest tarvis luba küsida, vaid võib iga puud keelmata raiuda.

1885.a. samas ajalehes kiidetakse eesti põllumehi. "Mis üleüldse põlluharimisse puutub, siis oskavad ka meie siinsed mehed kaunis heaste põldu harida, paremini kui venelased. Venelased on pehme, hea loomuga, mispärast eestlased nendega kaunis sõpruses elavad…" Põllutöö on Ülem - Suetukis palju kergem kui kodumaal, sest sõnniku vedu siin ei ole ,see viiakse kõlbmatuna metsa. või põletatakse kuivatatult sääskede tõrjeks. Põllumehed saavad raha vilja müügist. Lina kasvatati , sest lina kolkimine andis talveks tööd. Jenissei jõge pidi inglise laevad viisid kauba otse Inglismaale.Jenissei jõgi on 3500 km pikk ja laevatatav Krasnojarskini. Peetakse lehmi, lambaid ja sigu. Loomad olid talvel õues, sest laudad puudusid, neid asendasid katusealused. "Siin ei ole keegi kaevu kaevanud, vaid tarvitatakse jõe vett, kus külainimesed ka pesu on pesnud ja säält omajagu virtsa üles võtnud" (Postimees 1899).

Siberi eestlastel on palju loomade kasvatamisega seotud uskumusi. Need on seotud loomade ostmisega,..karjalaskmisega, suhteliselt palju on kardetud.. piimanõidust ja tihti on otsitud abi paha silma vastu. Külas õitses ebausk inimeste ravitsemisel, sest arstiabi oli kaugel linnas ja kallis. Üheks siberieestlaste elatusallikaks oli tökati ajamine (Postimees 1899) "Eesti asujad ajavad kasekoorest tökatit, millega hääd raha teenivad. Nüüd on metsad vähenenud, sellega ühes ka tökati ajamine, kümmekond aastat tagasi aga on see tööharu eestlastele suuremaks rahaallikaks olnud. Tökati ajamist nimetatakse kohalikus murdes "tökatis istuma", sest tegijal polnud seejuures muud teha kui istuda." Murrangulisteks aastateks said siberieestlaste elus 1899 - 1900, mil otsustati kurjategijaid Siberisse mitte enam saata.

Osalejate jälgedel Siberimaal - Ülem-Suetukis
(Regina Lell'e fotokogust)