Eestlane on olnud maarahvas. Viistuhat aastat on eestlased Läänemere kaldal elanud. Nad on püsima jäänud tänu maale ja metsale.
Metsade keskele rajas ta oma talu. Mets varjas teda vaenlaste eest. Talus kasvas eestlane kokku maaga. Tuli aeg ja talust läksid Eesti poisid kooli. Tungisid hariduse ja valguse poole. Talust said lapsed jõutagavara ja oma talupoegliku vaimu. Talurahva kultuur on lai mõiste. See algab hällist, laste kasvatamisest, hõlmab kodu korrashoiu, riietuse, käitumise. See on kogu elutegevus põllul, aias, karjalaudas, läheb läbi puukuuri, elamu ja iluaia ning lõpeb kalmistul, meie lähedaste matmispaikades. Eestis on tegu kahe kultuuriga - vallutajate ja eesti talurahva kultuuriga, mis küll kokku moodustavad terviku, kuid enam on tervikud omaette.
Käesolevas referaadis käsitletakse Eesti Vabariigi perioodi 1918 -1940 aastani. Kõige olulisemaks maarahva elu ümberkorralduseks oli maareform, millega loodi. uued alused siinsele põllumajandusliku tootmise süsteemile.
Asutav Kogu võttis maaseaduse vastu 10.oktoobril 1919.aastal. Selle alusel riigistati mõisnikelt maa ja inventar. Loodi juurde 56000 asundustalu, 23000 mõisa rendikohta anti nende pidajatele pärisomandiks. Väljaostetud talusid oli 52000. Eesti rahvas sai omal maal peremehelikud õigused.
Ehitustegevus. Eesti talude suuremaks väärtuseks olid hooned, mis moodustasid 39,1 % talude kogu väärtusest. Ehitati elumaju, lautu, talle, aitu, saunu, küüne, keldreid ja abihooneid. Kehviktalus koosnes elumaja 2-3st, keskmistes taludes 3-4st ruumist. Jõukamates taludes isegi kuuest või enamast. Taluõu oli ümbritsetud hoonetega. Kui vähegi sobis, oli reegliks, et köögi aknast pidi perenaisel näha olema laudauks ja laste mängumuru. Hoonete paigutus pidi olema otstarbekas, et vähendada pererahva jalavaeva. Sagedamini oli seinamaterjaliks tahutud palgid. Harjumaal ehitati rohkem paekivist hooneid 1930. aastail, ehitati valdavalt laudvooderdusega ja ärklikorrustega puumaju.
Oma metsa puit oli odavam kui kivi. Mandril kasutati puitlaast või sindlikatust. Läänemaal ja saartel ehitati ka pilliroost katuseid.
Jõukamates taludes olid ka kivikatused. Põrandad tehti hööveldatud laudadest, mis jäeti enamuses ka värvimata. Arvati, et puit on nii soojem ja inimsõbralikum. Mõnes talus värviti põrandad. Värvimata põrandad aga küüriti laupäeviti seebi, vee ja luuaga valgeks ja kaeti naiste kootud kaltsuvaipadega. Omakootud tekid ja linad katsid ka voodeid ja laudu. Ehitati ka akendega verandasid, mida ehtisid naispere heegeldatud või kangaspuudel kootud kardinad.
Taluperemees ja -perenaine kui kodukultuuri kandjad.
Aivi Praakle vanaema mälestuste järgi.
Taluperemees on aastasadu olnud eesti ühiskonna auväärsemaid liikmeid. Samavõrra on talude peremehed olnud eesti rahva kandvamaks, vastutavamaks ja progressi tagavaks jõuks. Neilt on pärit meie juhtimis- ja organiseerimisvõime, õigustunne ja eetika, sihi-ja meelekindlus, töökus, elurõõm ja huumorimeel, hariduse- ja kultuurijanu ning paljud muud eestlast iseloomustavad omadused.
Eesti Vabariigi talumeestest enamik oli küll algharidusega, kuid hariduse populaarsus oli külas suur - eriti januneti põllumajandusliku hariduse järele. 1930. aastail arendati vabariigis välja põllutöö- ja kodumajanduslike koolide võrk, mis pidi edaspidi andma hariduse kõigile peremeestele ka perenaistele.
Vanaema mälestuste järgi pidi peremees kõik pikaks ajaks ette arvestama ja kalkuleerima. Ta pidi mõistusepäraselt oma talu elu korraldama: maad parandama, metsa istutama ja hoidma, looduslikelt aladelt uudismaad üles harima, külvi-ja väetamissüsteemid sisse seadma. Ta pidi kokkuhoidlik olema. Pillaja ja ülejõu elav peremees kaotas oma talu varsti. Kokkuhoidlik ja koguja mees oli lugupeetud.
Pikkadel sügis- ja talveõhtutel tegi meespere tarvilikke asju ise: puunõusid, puulusikaid, mööblit, rehasid, labidavarsi. Tehti pastlaid, laste mänguasju, parandati hobuse- ja põllutööriistu. Vana vanaisa punus talus vajaminevaid korve. Tal oli aidas üks ruum kohandatud puutöökojaks. Seal seisab praegugi tema puutööpink. Tema tehtud rehad, vikativarred jms seisavad kuuri all. Vanavanaisa tegi ka viljatuulutamise ja linaropsimise ning linaluumurdmise masinad jne.
Oma kahele tütrele ja pojale meisterdas puust loomakesi ja nukuvoodi. Tegi käru - suure hobusevankri väikese koopia, kuhu laps sai peale istuda ja teised eest aisadest vedada. Vanavanaisa tegi ka lastele pildiks kokkupandavaid klotse ja muid vigureid. Tüdrukud tegid ise räbalanukud, millele nägu tehti pliiatsiga ja silmadeks said nööbid. Kaltsukotis oli lappe, millest tehti nukukleidid. Vabariigi-aegsetesse taludesse ei ostetud lastele kalleid mänguasju.
Poest osteti peamiselt rauast tööriistu: vikatid, adrad, sahad, äkked ,labidad jne. Hilisemal ajal, kui jõukust oli juurde tulnud, osteti kahahobuse niidumasin, viljalõikajaja looreha. Külas oli tähtsal kohal sepp, kelle käest telliti rauast tööriistad ja tarbeasju. Linnas käidi tavaliselt harva, kas enne pühi või laadapäevadel. Turule viidi liha, mune, võid müüa. Lastele toodi külakostiks alati väikesi saiakesi. Harva toodi kompvekke. Jalanõud - kingad, saapad - telliti kas alevi kingsepa käest või osteti poest. Riided - kleidid, seelikud, pluusid, aluspesu - õmblesid vanaema ja vanavanaema ise. Ainult palitud ja ülikonnad telliti rätsepalt. Kangad kooti talveõhtudel ise (käterätid, voodilinad, särgiriided, töörõivaste riie, sängikoti riie, kaltsutekid jne.). Alati vaadati, kuidas saaks odavamalt läbi ajada.
Üldiselt peeti talu heakorda ja edasiminekut peremehest sõltuvaks. Kuid suurel määral, olgugi varjatult olenes see ka ikkagi perenaisest. Hea perenaise käe all kasvasid jõulised ja ilusad kariloomad, kellest saadi talus tulu. Perenaine oli nagu talu haldjas, selle hea vaim, kellest sõltus pere heaolu. Öeldi ju "kui naine hukas siis maja rikkis" või "haukuv koer õues" või "suitsev saun ja tatsuv perenaine on hea talu tundemärk".
Perenaine oli talu miljöö kujundaja - laste sünnitaja, kasvataja ning talu sisemise elu-olu korraldaja. Kui talus oli väsimatu ja rõõmsameelne perenaine, siis läks seal ka hästi. Lapsed olid puhtalt ja korralikult riides ja kõik tegid tööd rõõmuga. Kuigi oli teada, et taluperenaise roll oli taske, seda siiski ei kardetud. Taluperenaiseks tahtsid saada nii talulapsed kui ka naisteenijad.
Taluperenaise tähtsamaks tööks oli kodus perele leivategemine. Leiba küpsetati vähemalt kord nädalas. Täistera rukkileiba küpsetati nii suvel kui talvel. Pühade ajal ja vahel ka laupäeviti tehti ka peenleiba, saia, karaskit, pirukaid ja küpsiseid. Perenaise kohustuseks oli kolm korda päevas perele toiduvalmistamine. Talvel oli veel peale loomade toitmise, söögi valmistamise ja kodu korrashoidmise naiste tööks veel lõnga ketramine, kanga kudumine, sokkide-kinnaste kudumine ja muu naiste käsitöö. Nii oli see ka minu vaarvanemate talus. Peaaegu talv läbi istuti õhtuti ja vahel ka päeval voki taga ning kedrati villast, linast või takust lõnga. Kui päike hakkas juba kõrgemalt käima ja päev pikemaks läks, võeti kapist välja lõngavihid ja seati ühte suuremasse ruumi üles kangasteljed. Vee, tavaliselt lõim või linane lõng aeti veepakkudele ja sealt edasi käärpuudele. Järgnes kanga niide ja sukkapanek ning kangakudumine võis alata. Nii käärpuud, kerilauad kui teljed olid vanaisa valmistatud.
Villasest lõngast koeti ülikonna ja palituriided. Need viidi linna vanutamiseks ja värvimiseks. Kooti ka villaseid tekke väga ilusate mustrite ja triipudega. Seejärel pandi üles linased kangad, millest tulid voodipesu, käterätid, meeste aluspesuriie ja laudlinad.Takkudest kooti kotiriie, millest õmmeldi kartuli- ja viljakotte. Linast riiet keedeti suures pajas tuhaleelisega ja pandi siis välja puhtale lumele pleekima. Kangas muutus väga valgeks. Pesu õmbles vanaema perele ise.
Seepi keedeti vanavanemate talus kodus, selleks kasutati seatapmise ajal kogutud lihalõikeid ja rasvaribasid. Poest osteti seebikivi ja kogu segu keedeti seebiks.
Vanaema kodus ei olnud Eesti Vabariigi ajal elektrit. Kasutati petrooleumilampe. Laudas käidi petrooleumi tormilaternatega. Vanaema venna omaehitatud raadio töötas akude peal.
Mida lähemale tuli kevad ja suvi, seda suuremaks kasvas perenaise tööde hulk. Lisaks igapäevastele toimetamistele lisandus aiatöö, põllu- ja heinatöö. Suuremad lapsed pidid teda loomade talitamisel, rohimisel, taimede kastmisel jne. töödel aitama.
Pereema kohustuseks oli loomulikult ka laste lugema õpetamine ja nende koolisaatmine. Emad püüdsid lapsi kasvatada aususes, töökuses ja eestimeelsuses ja ei kaotanud kõige raskematel aegadelgi lootust paremale tulevikule.
Ajakirjas "Maakodu" nr .9 1992.a. kirjutas P.Kippar sulastest. Ainult jõukamad talud jõudsid sulaseid ja teenijatüdrukuid palgata aastaringselt. Suveks kaubeldi suvesulane ja tüdruk -suiline. Selline inimene tegeles talvel metsatöödega või käsitööga. Vahest pidas ennast ülal eelmise suve teenistusega. Vahel elasid peres ka lähisugulased, kes siis tasuta aitasid peres talutööd teha elatise eest.
Minu vanaema kodus ei kasutatud sulaseid, sest neil oli väike asundustalu ja elati kokkuhoidlikult. Inimesed ei olnud norutajad, olid rõõmsameelsed ja edasipüüdlikud. Talus teadis iga pereliige, et ta on ahela üks lüli- talu ei peetud nii, et nagu lõppeks kõik praeguse peremehega, vaid talu ehitati ja korraldati tulevastele põlvkondadele mõeldes.
Vanaema - Leida Napsepp (sünd. l924.a.) Talu Nõo alevist 1 km kaugusel