Kaesoleva aasta juuni algul jõudis meie kogudusse saadetis õpetaja Martin Lipu lapse-lapselapselt Saksamaal Münchenis elavalt erusõjavaelaselt Erik Hurdalt. See sisaldas andmeid Martin Lipu ja dr Jakob Hurda suguvõsa kohta. Olid ju Lipu tütar Helmi Magdalene (05.04.1881 Tartu - 24.01.1951 West-Langenhorn, Kreis Husum, Schleswig-Holstein) ja Hurda poeg Rudolf (30.11.1874 Tartu -10.01.1918 Tallinn) omavahel abielus. Erik Hurt oli saadetisse lisanud ka oma isalt, Martin Lipu lapselapselt Gunnar Hurdalt päritud mälestusi ja pildimaterjali.
Martin Lipul ja tema naisel Lydia Henriettel (nna Lau. 23.10.1862 Tallinn - 11.06.1932 Tallinn) oli seitse last. Arvatavasti surid neist neli siiski varases nooruses, sest meie perekonnas oli alati juttu ainult kolmest tütrest: vanim ja minu vanaema Helmi Magdalene, Aina, kes jäi vallaliseks ja lasteta, ning Inga, kas oli abielus soomlase Aarne Tengeniga, kuid suri lapsi saamata noorelt. Nõnda kannavad Martin Lipu ja tema naise ainsad järeltulijad perekonnanime Hurt.
Rudolf Hurt, dr Jakob Hurda kolmas laps ja teine poeg, oli abielus Helmi Lipuga. See oli väga harmooniline abielu, mida eriliselt mõjutasid ja vormisid minu vanaema Helmi kunstilised kalduvused ja võimed. Rudolf Hurda pere käis tihedasti läbi Martin Lipu perekonnaga. Fotokoopiad tõendavad, et minu isa Gunnar ja tema vend Sigurd ei veetnud mitte ainult 12-15aastaste noorukitena kooli- ja suvevaheaegu Nõos, vaid külastasid oma vanaema Lydia Henriettet ka hiljem tudengipõlves, pärast Martin Lipu surma, kui vanaema elas Tallinnas. Nad austasid ja armastasid oma vanaema väga.
Rudolf Hurt töötas Tallinnas kirikuõpetajana. 1917. aasta jõulude ajal kutsus üks kommunistidena tuntud perekond ta oma koju väidetavalt ristimistalitust läbi viima. Sellelt kiriklikult talituselt pöördus ta mõned tunnid hiljem oma perekonna juurde tagasi otsekui teise inimesena. Ta suri kaks nädalat hiljem, avaldamata, mis siis tollel ristimistalitusel juhtunud oli.
See müstiline, ootamatu ja äkiline surm viis õnneliku perekonna tasakaalust välja. Siia lisandusid poliitilised segadused aastatel 1918-1920. Nõnda küpses Helmil otsus koos kolme lapsega Saksamaale "põgeneda" ehk välja rännata. See õnnestuski tänu poliitilistele oludele, läbi seikluste vees - üle Läänemere - ja maal. Minu isa ja tema vend õppisid kuni abituuriumini (1925) ühes Königsbergi lastekodus. Mu isa õppis Danzigis (Gdansk) edasi arhitektuuri ja töötas seejärel riikliku ehitusmeistrina muinsuskaitses.
Minu vanaema jäi kuni maailmasõja lõpuni Berliini, kus ta avas fotoateljee ja pildistas kaasaegseid kuulsusi, nagu Gerhart Hauptmannm Heinrich Zille, Käthe Kollwitz, Siegfried Wagner jt. 20. ja 30. aastatel säilis side Eestiga, eriti käidi läbi ema/vanaema Lydia Henriettaga, aga ka dr Jakob Hurda vanima tütre ja pastor Alexander Mohrfeldti (Aleksander Mäevälja) abikaasa Mathilde Mohrfeldtiga ning Rudolf Hurda vanema venna Max Hurdaga.
Kolm joonistust Nõo pastoraadist tegi mu isa suvevaheajal sealsamas. Küllap juhtus see 1923. aastal, veidi pärast Martin Lipu surma ja enne, kui Lydia Henriette Tallinna kolis. Joonistused annavad suurepärase mulje sellest, kuidas pastoraat Martin Lipu aegadel välja nägi. Sama kehtib fotode kohta pastoraadist suvel ja talvel, samuti "puhkusevõimaluste" kohta.
Õlimaali Martin Lipust maaiis 1892. aastal kunstnik Tõnis Grenzstein, kellelt pärineb ka Nõo kiriku altarimaal. Ta tegi õlimaali ka Helmi Lipust, kuid see on teadmata kadunud. Me oleme õnnelikud, et pilt Martin Lipust elas üle kõik segased ajad. Nüüd omandavad inimesed näod ja me näeme pastoraati nende inimeste silme läbi, kes aastakümneid Nõo kiriku kandis elu ning kultuuri kujundasid ja mõjutasid.
