|
|
|
Ma istu siin Hämmkoti lagipään, siin kaua jo mäki ma vahtnu. Silm linnanu kaugõl siin ja sääl ja olõs ku küsüdä tahtnu: Kas omma na lilli, miä peotäüs om korjat ja taivallõ ängätäs? Vai muistitsõ härä, nii mullõ näus. om siiä magama sängütet? Vai väsünü põhjamaa luiga, kiä siin nigu pilvile lindama püündvä? Vai sõamehe, kiä vahisõ siin nii kaugõlõ silmä kui küündvä? Näe - Munamägi ku tsireli puhm, tuul häitsmid kand Vaskna vette! Näe - valgõ om Vällamäe kühm, täüs toomõ hältsmide kette! Näe - Tsäibämäe tutt om ku mooni nupp, mis Tuuljärve kaldamaalt murtu, ja Esändämägi ku kullerkupp vahis Kirpjärve oru kurdu! Näe - Miilitmägi om pikkä aet näpp täüs sinitsit rüälilli. ja Häälimägi om kassikäpp, vahis korgõlt Kavadi villu! Näe - Piipsemägi ku ümärik pilv, vast nurmõlill katt timä harja! Näe -- pilgutas kaugõlt Kunnumäe silm täüs verevid maasikamarju! Nii mõtli. Tulõ-õs miildegi tuu, et kiäki kuuld süäme hellü. Siis kuuli, näi - Munamäel vallalõ suu, ja ütel tä mullõ niipallu: "Ma olõ kõigi mägede esä ja Vällämägi mu naanõ. Siin om mi külä ja kodopesä, muist latsi orn takah laanõ. Mi sugu om alati elänü tah, siin suurõs olõmi sugõnu. Meid kokku om õigõ pallu kah, ummi latsi ei olõ ma lugõnu. Näe - Tsälbäimägi om põllumiis, künd kessä nii varra ku hillä, ja Plaksimäel sama tüü om iin, indä külle pääl kasvatas villä. Poig Tõudremägi - ei tuu künna maad, ummi puhmi seen kasvatas karja. Ku küllä läät sinna, siss sinagi saad säält kütsid maasikamarju. Ka Ütsämägi ei põllutööd tii, tä Vihtla järvest püünd kallu. Ja Mustikamägi - no egäüts tiid, et timäl om mustikit pallu. Ja osa mu latsi om lännüki siist, ütsjagu om Otepää kandin. Seo maa toit siin kehvält põllumiist, põud palutas põlluanni. Ütsjagu om Virumaal: Emumäest vast ja Ebeverest sa tiiat? Ütsosa om Mulgimaal ammust aost ei inämb nä tulõ joht siia. Ka Harjumaal, Järvamaal mõni om poig, käü käsi neil umma muudu. Kos vanõmbid kaema neil tulla no aig. nä omma ku paigalõ luudu. Poig Tornimägi om Hiiumaal ja tulõtorni sääl pidä. Om puulsaarõ peremiis, vabal aol ta merest kallugi vidä. Nii sugu mi lagunu üle maa, hulk latsi om esä mant kistu. Ütskõik, kuis neist kiäki läbi saa, a pää om neil alati pistü. A tuulõ - nuu vainlasõ tsuskva meid, puid murdva, kel süä om mädä, ei meid saa nä liiguta, ummi teid nä lätvä, meil olõ-õi hätä." |