REHELINE

Esimeseks rehelisetööks oli talvine linamasinaid ümbervedava hobuse ajamine.
Kui viljarehed olid pekstud ja rehealune teradest tühi, algas linade harimine. Selleks seati esimesena üles kolkimismasin ja linade läbikolkimise järel ropsimismasin. Mõlemad masinad liikusid hammasrataste põhimõttel, vedades ümber nii kolkimisvõlle kui ka ropsimisrabajate omi. Masinate vedajaks valiti taltsas hobune, kes astus parajat ja ühtlast sammu ega kartnud masina müra. Hobune kõndis ringiratast ümber rehealuse, seega ka ümber masina. See oli loomale raske ja igav töö. Niipea kui ajaja oma piitsakesega ta kannult kadus, vaatas ta taha ja seisatas. Siis käratasid masinate taga töötavad mehed nii hobusele kui ka ajajale.
Linade ropsimiseks tõusti tavalisel ajal, kella nelja paiku. See töö kestis Morjentsil päevast päeva kolm kuni neli nädalat. Hobuse ajamine ei olnud ju lapsele raske töö, kõnni vaid ja viibuta väikese piitsakesega, kuid see oli üksluine ja seetõttu väga ebameeldiv. Ka oli raske hommikune varajane tõusmine, kuigi ema meelitamised ja hoolitsemine rõõmu tegi. Ema arvas, et kui töömehed ja hobune puhkavad, siis ka ajaja võivat tukastada. Ainult, et päev oli igavikupikkune, sest mehed ropsisid linu kuni õhtuse pimenemiseni.
Linarehtede hobuse ajajaks hakkasin juba enne seakarjase kohustusi. Seda tööd kiirustati, sest mida varem linad müügile saadeti, seda paremat hinda nendest loodeti. Suurte hobusejõul vedavate vurridega ropsitavad linad olidki määratud müügiks. Koduseks tarvitamiseks töötati jalaga sõtkutava vurriga. Samal ajal kui mehed suurte vurride taga seisid, sõtkus Reet nurgas jalavurri. Reeda ropsitud linadest kedrati lõnga ja kooti kangaid. Mõneks eriliseks otstarbeks, nagu laudlinadeks ja peenemateks näorätikuteks, otsiti veelgi ilusamad ja pikemakiulised linad. Neid oli nii vähe, et ropsiti käsitsi. Selleks oli Reedal õhuke ja läikivaks kulunud rabaja. See käsirabaja pidi nii sile olema, mis ühtegi linakiukest vahele ei kiskunud. Reeda rabaja kasutamine oli meile kõvasti keelatud. See oli Reeda käe järgi sisse töötatud ja aastate tööga õhukeseks ja kergeks kulunud riist. Reeda töötamist oli mõnus vaadata. Ta tegi seda nagu mängides. Muloli suur kiusatus ka oma käte osavust katsetada. Kord lõunatunnil, kui Reet puhkas, ma hiiIisingi rehe alla, tõstsin Reeda kombel jala pukile, võtsin linapeo ja keelatud rabaja. Rabajaga töötamine polnud sugugi nii kerge, nagu vaadates oli paistnud. See õrn riist mu käes vedas vägisi viltu ja lapiti. Igapidi katsusin seda õieti hoida, kuid korraga see koksaski vastu jalapukki ja oligi pragunenud.
Oleksin oma hinge andnud, et Reedi kallist tööriista terveks teha. Teadsin, mis mind ootab.
Tööle asudes mind ei leitudki. Ma kükitasin aganikus ja lõdisesin hirmu pärast. Peiduurkasse kuulsin iga sõna, mis rehe all kõneldi. Reet avastas varsti õnnetuse. Ta sülitas paar korda tulist ja näitas Andresele katkist rabajat. Mõni hetk oli vaikus, siis sülitas ka Andres ja ütles: "See on tüdrukupirtsu tegu, sellepärast ta ei näitagi nägu!"
Sel hetkel tundsin suurt kergendust, et isa ei võtnud osa rabamistöödest. Ma olin jälle keelust üle astunud ... ja palusin Taevaisa, et ta mulle selle viimase korra andestaks! Lubasin ja tõotasin talle enam kunagi mitte olla sõnakuulmatu ...
Varsti kuulsingi Reeda sönu: "Ega nuksa vanale Mihklile ütelda, see enam asja ei paranda!"
Kuuldud sõnad tegid mu südame hardaks. Reet oli varemaltki meid isa rusika eest kaitsenud ja löögid ise vastu võtnud. Nüüd olin kindel, et tema mulle ka selle hirmsa teo andestab. Kindluse mõttes kükitasin siiski veel mõne aja aganikus. Linamasin vurises juba ammu, ka Reet sõtkus jalavurri ja nõõtas vahete-vahel hobust. Lõpuks vinnasin enda aganiku lävele ja libisesin tagasi rehe alla. Kui hobune jõudis minu kohale, ühinesin astuma ta kannul. Kui ma jalavurri kohale jõudsin, tõstis Reet korraks pea ja ütles: "Ssa kurram!"
Paari aasta võrra hiljem sai minust päris tõeline reheline. See algas enne kooliaega. Minu varajast rehelisena töölerakendamist põhjustas õdede Liine ja Anna kooliminek, kes seetõttu olid takistatud rehelise tööd jätkamast.
Sügisene rehetöö talus algas rukkivihkude kuivatamisega. Kuni kooli alguseni olid rukkid tavaliselt kuivatatud. Selle tööga olid õed kaasas, kes rukkivihke tarest rehe alla kandsid. Pealegi oleks raskete rukkivihkude tarest rehe alla kandmine olnud seitsme-kaheksa-aastasele üle jõu käiv.
Tavalise tõuvilja, otrade, kaerte ja herneste kuivatamisel ei vajatud laste abi. Need viljad lasti rehetares partelt maha, pilluti rehealuse põrandale laiali ja toodi hobused neid sõtkuma. Selleks seoti kaks kuni kolm hobust saba- ja ohelikkupidi üksteise taha ja juhiti kuivanud vilja sisse. Esimese hobuse ohelikku hoidis kas isa või Andres käes, kes ise keskel seisis ja loomi enda ümber kiirkäigule sundis. Viljal liikuvad hobused sõtkusid terad viljapeadest välja. Mõne aja pärast viidi hobused õue ja inimesed asusid nende asemele. Rehadega käes soputati sääre najal viljakõrsi teradest tühjaks. Seda tööd nimetati rehitsemiseks. Hobuste viljapõhus trampimist kui ka rehitsemist korrati, kuni kõrred olid teradest eraldatud. Siis kanti kõrred, põhk, inimturjal loomade küüni, aganad pilluti aganikku ning terad kühveldati rehealuse nurka hunnikusse, kust need hea tuule korral läbi tuulati ja kottidesse tõsteti. Terakotidki kanti meeste turjal aita salvedesse.
Niipalju kui mäletan, sooritas isa ise viljade tuulamistöö, kuna sellega ühenduses toimus ka terade liigitamine.
Rehealusel oli kaks vastamisi katuseni ulatuvat kahe poolega ust, õieti väravat. Tuulamise ajal aeti need mõlemad pärani, et oleks hea tuuletõmbus. Selle ukse ette, kust tuul sisse puhus, tõmmati üles suur sari, sõel. Sari köideti mehe õlgade kõrgusele kahe laest allarippuva nööri külge. Õhus rippuvasse sarja visati terad. Paraja tuule korral sakutati sarja edasi-tagasi, mistõttu raskemad terad langesid otse alla, kergemaid viis tuul edasi, veelgi kergemaid veelgi edasi kuni aganateni. Tihti tuul nagu mängis tuulajatega, puhus korraks sisse ja kadus taas majanurga taha. Siis vilistas isa tasast vilet ... ja tuul pöördus sedamaid tagasi. Mõnikord sarjati vilja mitu korda läbi, enne kui see täiesti puhtaks sai. Tuulamissarju oli talus mitu, need olid eri põhjatihedusega eri jämedusega viljale.
Tuulamise juures tarvitas isa ainult ühte abilist käealust, kes matiga viskas puhastamata teri sarja. Lehmakarjase eas olin temale selleks käealuseks. Kerge see töö ei olnud. Matitäied vilja visata enesest kõrgemale sarja, see võttis käe- ja kõhumusklid paistesse. Tagajärjeks oli kõhulahtisus ja oksendamine. Siis kuulsin end viletsakeseks nimetatavat, kes talutöid ei kannatavat. Mu rindade alused kõhumusklid olid samasuguselt paistes, nagu omal ajalolid vanaisa seljamusklid. Ema pani mind siis selili voodisse ja asus sõrmedega voolima paistetanud rinnaalust. Ta esimestest puudutamistest ma tavaliselt karjusin. Ema, kes ikka kaastundlikult arvestas teise inimese valukaebeid, sel korral minu oigamisi nagu ei kuulnudki. Ta trööstis, et iga tõmbega valu vähenevat. Kas see just iga tõmbega vähenes, kuid tihti jäin ta käte alla magama. Morjentsil oli üldiseks kombeks kõhuhaigusi ravida voolimisega. Selliselt aidati üksteist.
Minu varasemas lapsepõlves oli linakasvatamine Morjentsil üks tähtsamaid põllutööharusid. Vastu vallamaja ja Külaotsa talu piire oli kerge liivapõhjaga maapind, kus ainult lina kasvatati. Seda külvati palju, nagu mäletan, 10 vakamaad. Müügiks saadi 10-12 kaalu linu (1 kaal on umbes 160 kg). Peamine rahaline sissetulek saadi linadest.
Seakarjasele ei olnud linapõllud kuigi ohtlikud, sest siga ei söönud linataime, küll aga sunniti karjaseid lõunavaheaegadel linapõldudelt umbrohtu kitkuma. Vastasel korral suured ohakad ja piimheinad lämmatasid õrna linataime.
Lina ei niidetud nagu vilja ega põimatud sirbiga nagu rukist, vaid kisti maa seest välja, kitkuti. Linakitkumine oli naiste ja tütarlaste töö. Mees oma selga nii madalale ei kummardanud. Meeste tööks oli kitkutud linapeode küljest seemnenuppude raatsimine. Seegi oli raske ja oskust nõudev töö. Raats oli kolmel jalal seisev teravate terade ja otstega raudkamm, mille vahelt linapeode ladvad läbi kisti. Sel moel eraldati seemnenupud kiududest. Need asetati kuivama kärbistele, kust siis tavalises korras rehetarre ülekuivatamisele veeti ja hobuste jalgade all nuppudest välja sõtkuti.
Raatsitud kiutüved pilluti esialgu hunnikutesse, kust need veeti linaleotisse, lompi. Kui leotis oli linu täis, raiuti pikad lepavõsad katteks peale, milledele omakorda tõsteti kergemad kivid.
Mõne aja pärast tekkis leotises käärimine, mille mõjul tõusid õhku erilised lõhnad. Keskmiseks ligunemise ajaks peeti kolme nädalat. Ligunenud linapeode lombist väljakiskumine toimus pikkade harkide abil, kust need vankrile tõsteti ja põllule veeti. See oli märg ja haisev töö, milleks riietuti vanadesse kaltsudesse. Põllul ootasid naised, kes linapead maha kükitasid. Iga linapeo seati uuesti korda ja asetati maapinnale püsti. Ka naistel olid seljas vanad riided ja ees pikad takused põlled.
Minule meeldis ligunenud linade hais. Sel põhjusel hoidusin peamiselt meeste kilda, veest nõretavaid linu vankrile ladudes ja põllule sõidutades.
Kükitatult jäid linapeod põllule pikemaks ajaks pleekima. Mõnel sügisel kisti neid koguni lume alt välja. Selleks tööks paindus naise selg kolmandat korda linapeo kohale. Pleekinud linad veeti koju ja kuivatati rehetare partel. Et kiu ümber olevad luud murduksid, nõudsid linad tugevat soojust. Tavaliselt nõudis linade kuivatamine kaks korda reheahju kütmist, enne kui luud varisema hakkasid. Sel põhjusel toimus kolkimistöö ülehommikuti, mis tööga alustati kella kahe paiku öösel, et keskhommikuks valmis jõuda.
Rehetares lasti kuivatatud parretäied järjest alla ja kolgiti läbi. Õieti ei olnudki see enam kolkimine, vaid masinavõllide vahelt läbivedamine, mis luud purustas ja linakiud paljastas.
Mitmel sügisel oli minu ülesandeks partelt allalastud kuivade linapeode ühtepidi seadmine ja sületäite kaupa masina kõrvale rehe alla kandmine. Selles töös nõuti latvade asetamist nii, et mehel oleks käepärast üks peo teise järel, kiirelt ja kähku, masina võllide vahele heita. Selleks pidi sassunud peod taas köitma ja siledaks siluma. Kuivad linaluud olid tihti nõelte teravusega, tungides küünte alla ja veristades käsivarsi. Linaluudest veristatud käsi ravitses ema hapukoorega, kui seda ei olnud, siis mageda rasvaga. Nii koore kui ka rasva lõhn oli mulle vastumeelt, mistõttu kannatasin pigemini valu, kui et lasksin neid määrida oma kätele.
Rehetare kui ka rehealune olid vaevaliselt valgustatud. Rehetare valguseks oli väike klaasiga lamp kambri pool aknakesel. Kuivade viljade lähedusse ei usaldatud tuld viia. Rehealust valgustas seinal rippuv latern, mille klaasid olid tuuletõmbusest ja. puhangutest tuhmunud.
See töö toimus hilissügisel, mil sead ja kariloomad juba omapead hulkusid ja enam erilist valvet ei nõudnud. Nagu mu õed, nii kõndis ka karjapoiss siis juba kooliteed. Mina aga olin reheline.
Rehelise töös oli mulle kõige raskem öine tõusmine, silmade selgeks hõõrumine. Kuid ema mõistis kõikjal abiks olla. Kuni ma riietusin, tõi ta keriseaugust kas palakese sooja liha, tükikese verikaraskit või mahlase kaalika. Kuivõrra ma unise peaga pakutavatest maiuspaladest sõin, on iseküsimus, kuid sooja meeleolu see tekitas. Emale oli raske vastu ajada.
Esimestel linarehe hommikutel tuli ema rehetarre kaasa ja õpetas töö kätte. Ta manitses, et ma liiga suuri sületäisi ei ahnitseks, ennem käigu tihedamini, sest lapse jalg on ju kerge astuma. Kuid rehe all vurises masin, mis neelas peo teise järel. Mul oli alati vägagi kiire. Esimesel talvel juhtus mõnigi kord, et masin tühjalt jooksis. Siis hüppas Reet appi ja kandis välja paar tüsedamat sületäit.
Linarehe hommikutel söödi juba kella kuue ajal. Pärast söömist popsisid mehed piipu, sest rehe all oli suitsetamine kardetav. Piibu tõttu saime Reedagagi pikema jõudehetke. Tihti kiusas uni, kuid tukastamine oli hädaohtlik, sest väsimus selle järel oli veelgi painavam. Kuid rehelisena istusin toiduaegadel täisinimeste hulgas. Seegi eesõigus tasus raske töövaeva …
Mitmekümne aasta võrra hiljem, mil mu omad lapsed olid reheliseealised, kandusid mõtted tagasi minevikku. Silmade ette tõusis kaks üksteisega võrdlemata maailma. Lapsel minevikus ei olnud mingeid õigusi ega ka oma tahet. Ta elas ja kasvas täiskasvanute kõrval, sai toidu ja riided ning täitis pealepandud kohustusi. Kui vanemad inimesed omavahel kõnelesid, pidid lapsed vaikima. Kui vanemad inimesed noppisid toidulaualt palad, jäid lastekarjale varuks neelatused. Kui vanemad inimesed kõnelesid unenägudest ja nende järgi ennustasid sündmusi, oli lapselgi mõnevõrra elamusi, milliseid ta igatses jagada. Mäletan meid unenägude korral pilgatavat sõnadega: "Lats nägi und, et kassi perse palli ja lats kandse suuga vett pääle!"
Kui mu ema oli juba perenaisekohustustest vabanenud, püüdsin teda oma perekonnas hellitada külalisena. Sellistel kordadel jutustas ta meelsasti möödunud aegadest ja isiklikestki elamustest. Ta oli hea jutustaja. Meie vahel sigis hoopis uus vahekord, usaldus ja sõprus, nagu oleksime alles nüüd üksteist mõistnud. Morjentsile tagasi sõites meenus talle mõndagi, mis oli jäänud suuliselt ütlemata. Need mõtted pani ta kirja ja saatis postiga. Alles siis avastasin oma ema luulelise kirjastiili. Nendes kirjades jutustas ta avameelselt oma elust ja elamustest, muredest ja rõõmudest. Ema kirju hoidsin kui kalleid aardeid, kuni tuli tuhastas needki. Ent ometi olen rõõmus ja tänulik, et neid üldse olen lugenud. Ka sedagi raamatut kirjutades olen tugenud nondele kunagistele kirjadele.
Kord küsisin emalt ka, miks ta sundis mind nii noorelt raskeid töid tegema. Minu õde Liine olevat alles 13-aastasena rehelise töödega alustanud, kuna minust kuus aastat noorem õde Manda palju kergemaga läbi tuli. Ema eitas sundimist, ma ise olevat tikkunud ja tahtnud suur olla - ja nii see jäänudki. Ka olnud vajadus töökäte järele, sest Liine ja Anna järel jäi tühik. Pikal aastatevahemikul ma seisin nagu üksi, kuus aastat noorem õde Annast ja teisevõrra vanem õde Mandast. Taluelu ja tööd aga ei võimaldanud katkestada töökäte lüli.