Heiki Pärdi
Eesti taluhäärberid – oma ajastu märgid


6. detsembril 2008 Eesti Genealooogia Seltsis

Talude päriseksostmisega algas Eestis uus ajajärk

Eesti ühiskonna moderniseerumisel 19. sajandi teisel poolel oli sotsiaalmajanduslikult kõige tähtsam tegur eestlastest maaomanike teke – seda on peetud isegi tähtsamaks kui industrialiseerumist. Mulgimaal Halliste kihelkonnas sündis Eesti rahvuslik kapitalism, siit sai alguse eesti talupoegade kujunemine iseteadvaiks pärisomanikeks.
Liivimaa kubermangu talupojad olid 1819. aasta talurahvaseadusega kuulutatud isiklikult vabaks, samas jäi kogu maa mõisnike või riigi ainuomandiks vastavalt sellele, kas tegemist oli era- või kroonumõisaga. Talude päriseksostmiseks andis õigusliku aluse Liivimaa 1849. aasta talurahvaseadus. Otsus, kas talu välja osta või mitte, sõltus ühest küljest talumehe suvast, ent eramõisades samapalju ka mõisnikust, kas müüa talusid päriseks või mitte ning millistel tingimustel seda teha. Seevastu riigimõisades reguleerisid talude ostmise ajalist kulgu ning määrasid väljaostumaksu suuruse mitmed ettekirjutused ja korraldused.
Talude päriseksostmine eeldas piisavalt jõuka talurahva olemasolu või soodsaid krediidivõimalusi. Paremini oldi valmis neis mõisades, kus talupojad maksid raharenti. Talumeeste jaoks tõi raharent kaasa uusi muresid, eelkõige tuli muretseda, kuidas raha teenida. Ent õige pea sai selgeks, et rahaga kaasnes suurem vabadus ja majanduslik iseseivus.
1860. aastaks oli Lõuna-Eesti kroonutaludest juba 90% raharendil, kuna aga eramõisades oli neid 1866. aastal ainult 43 %. Alates 1868. aastast ei tohtinud mõisnikud talupoegadelt enam teotööd nõuda. Samaaegselt algas talumaade mõõtmine ja kruntimine.

Uus elulaad ja uus mõtteviis

# Prantsuse ajaloolane Ph. Aries on veendunud, et elamu areng kajastab kõige paremini elulaadi ja mõtteviisi muutumist.
# Eesti taluelamu areng alates 1850. aastaist kinnitab seda täielikult.
# Pärisperemeheks saanud eesti talumehele kõlbas ainsa seisusekohase elamuna suur, uus, moodne linnalik elumaja.
# Eesti külas olid uue majandamisviisi ja elulaadi pioneerideks jõukad mulgi talumehed, kes esimestena hakkasid ehitama ka uut tüüpi elumaju. Mõisa eeskujul nimetati neid esinduslikke elamuid "häärberiteks". Koos sellega jäljendada mulgid mõisnike elustiili ka eluruumide sisustamises, rõivastuses, söökides, käitumises ja muudes eraelu aspektides.
# Kõige lühemalt tähendab häärber eesti keeles härrastemaja. Üldiselt nimetati Eestis häärberiteks jõukate suurtalude rehest lahku ehitatud ruumikaid elumaju, mille eeskujuks olid mõisahooned, vallamajad, koolimajad ja linnaelamud.Nimetus tuleneb saksa keelest - Herberge - mõisa ametnikemaja. Mulgimaal tähendas häärber mõisa peahoonet ning kõige suuremaid, mõisahoone-taolisi elamuid.

Mulkide jõukusele ja eneseuhkusele pani aluse lina Mulkide jõukusele ja eneseuhkusele pani aluse lina .
Esimesed häärberid ehitati Mulgimaal

"Paljud Helme talud paistavad möödaminejale silma kui väikesed mõisad: elumaja rehest lahus, akendega ja korstnatega karjalaut, kivist tall, elumaja juures vilja- ja marjaaed, akende all lillepeenrad; õue ümber ilupuud; elumajas ei puudu valgust ja ruumi; leidub ka puhas tuba ehk saal pehme mööbliga või vähemalt sohva lauaga, kus külalisi vastu võetakse, seinad on värvitud või paberiga üle löödud, peegel ja pildid ripuvad seintel, lilled akendel, põrmanduriided maas; valged, puhtad aknaeesriided meelitavad sisse astuma. Riides käiakse pühapäeviti ja pidudel herraste-viisi, süüakse hästi, liha, heeringas, või, kohv ja tee on igapäevased söögid ja joogid, sõiduriistadeks on vedruvanker ja kõrge päraga raudkodaratega saan, halvemal juhul vedrukastiga vanker ja kõrge päraga regi. Sõidu tarvis peetakse üks hobune teistest parem ja siledam." .
Häärberis oli eraldi talurahva pool ja pererahva pool. Suur peretuba,kus elasid talu palgalised, oli sisustuselt lihtne ja napp. Kõige esinduslikumat suurt tuba nimetati saaliks, enamasti olid olemas eraldi peremehe kirjutusetuba, söögituba ja magamistuba.
Esimesed häärberid Mulgimaal ja mujal Lõuna-Eestis olid valdavalt lihtsad poolkelpkatusega, enamasti kahe korstna ja kahe sissekäiguga puumajad, mis matkisid tollaseid valla- ja koolimaju.