Linakasvatus ja Eesti talud

MIS ON LINA?

Lina (linium) - ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ning poolpõõsaste perekond linaliste sugukonnast, u 230 liiki kõigi maailmajagude paras- ja lähistroopikavöötmeis, eriti Vahemeremail. Eestis kasvab niitudel väike valgete õite ja vastakate lehtedega aaslina. Üheaastase aiailutaimena kasvatatakse punaste, roosade või violetsete õitega suureõielist lina, püsilillena harilikult kiviktaimlas alpi lina ja austria lina.

Harilik lina on üheaastane teisendi- ja vormirohke kiu- ja õlitaim.

Õlilina - madal (30-60 cm) mullapinna lähedalt ohtralt haruneva varre ja kupardega, kasvatatkse kuiva ja sooja kliimaga aladel.

Kiulina - kõrge (60-125 cm), ainult varre ladvaosast harunev vars, väheste kupardega vorm, kasvab niiske ja jaheda kliimaga aladel. Linakiud on peened, pikad ja tugevad ning kõdunemisele vastupidavad, neid saadakse linavarre niineosast, kus nad paiknevad kimpudena. Kiurakke seob pektiinaine, mida peamiselt lagundavad bakterid linavarte leotamise ajal. Linavarte edasisel töötlemisel eraldatakse linakiud, millest valmistatakse väga mitmesugust riiet batistist presendini.

KUST PÄRIT?

* Harilikku lina kasvatati u 3500 aastat e.m.a, näiteks Mesopotaamias, Egiptuses, Indias ja Hiinas. Eesti alal on kasvatatud kiulina u 3000 aastat.

* Traditsioonilised linakasvatuspiirkonnad Eestis: Vigala, Räpina, Vastseliina, Rõuge, Hargla, Suure-Jaani, Paistu, Tarvastu, Karksi kihelkond.

* Varaseimad viited linale on Tamula I kiviaja asulakohalt, kus elas rühm kammkeraamika kultuuri esindajaid. Arheoloogilistel kaevamistel leiti vähemalt ühe savinõu pinnal riidekoe vajutusi; asula dateering (radiosüsinikumeetodil) - III at viimane veerand e.m.a.

* Asva I pronksiaegsest asulast (esimene avastatud kindlustatud asula Eestis) on kindlaid tõendid, et elanikud tegelesid loomapidamise ja maaviljeluse, mh ka linakasvatuse ja -töötlemisega > leitud luust linakammide ja ropsimõõkade katkendeid, mis on kulunud teraküljelt hästi siledaks, dateeritud radiosüsinikumeetodil 635 +/- 50 e.m.a.

LINA KUI EKSPORTKAUP

* Andmeid 1377. aastast, et Pärnu sadamast veeti välja linakiudu ja -seemet.

* 18. saj II poolel olid linakiud ja linaseeme tähtis väljaveokaup.

* 19. saj keskel hakkas linakasvatus väga kiiresti arenema, põhjuseks tekstiilitööstuse ja purjelaevanduse kiire areng > köite ja purjede jaoks vaja kvaliteetset lina.

Hinded Eestis toodetud linakiule:

* Pariisi maailmanäitusel 1867 esimesel kohal Pärnu linaseemnest kasvatatud lina;

* Viini linakongressil 1873 nimetati Pärnu ja Riia külviseemet maailmakuulsaks.

LINA EEST VABAKS

Majanduslik vabanemine talude väljaostmise teel sai alguse vanemates linakasvatusvaldades, eelkõige Halliste kihelkonnas.

* Võimaluse maid päriseks osta said talupojad 14. juulil 1802, mil Aleksander I kinnitas Eestimaa talurahvadeklaratiivi. See algab sõnaga "Iggaüks" ning manitseb talupoegi korralikule ja kokkuhoidlikule majapidamisele. Neile lubatakse omandiõigus omaostetud vallasvarale ja põline kasutusõigus talukohale, kui nad seda hoolsalt peavad.

* 3. veebruaril 1804 kinnitab keiser Liivimaa talurahvaseduse, millega piiratakse mõisnike õigusi talupoja isiku suhtes ja kindlustatakse talupojale vaba omandiõigus nii tema vallas- kui kinnisvarale. Korraliku majapidamise tingimusel tagatakse peremehe talu suhtes pärandatav kasutusõigus. Esmakordselt räägitakse ka võimalusest talu päriseks osta. Eestimaa talurahvaseadus, mis põhimõtteliselt sarnaneb Liivimaa omaga, kinnitatakse sama aasta 27. augustil.

* 1823 - esimene talude päriseksostmine Eestis. Luunja mõisa omanik parun Nolcken müüb oma talupoegadele päriseks 12 talu. Järgmine talu Eestis müüakse alles 20 aasta pärast.

* 21. jaan 1833 - vilja- ja linaäriga rikastunud Helme kihelkonna talupoeg Mats Erdell ostab üles Roobe mõisa pantkirjad ja saab mõisa tegelikuks valdajaks. Pärast rüütlimõisate omamise vabaksandmist kõigi seisuste liikmetele ostab tema poeg Hans Erdell 27. aprillil 1867 Roobe mõisa 18 000 hõberubla eest päriseks, saades esimeseks eesti soost rüütlimõisa omanikuks. Roobe jääb Erdellide kätte 1939. aastani, mil saksastunud suguvõsa liikmed lahkuvad Eestist Saksamaale.

* 1843. aastal ostsid vennad Johan ja Enn Kasse Abja Perakülas Losso Eppo talu 4000 hõberubla eest, tasudes ostuhinnast esimese aasta jooksul 1000 rubla. Järgmised talud müüakse Abjas alles 10 aastat hiljem. Intensiivsem talude päriseksostmine Eestis algab 1860. aastate paiku.

* 1870 - Viljandimaal paiguti 1/8 põllumaast lina alla.

LINA TULUSUSE LANGUS, UUED SUUNAD PÕLLUMAJANDUSES

*1880-ndatel linahinna langus, põhjused:
linakasvatuse laienemine teistes kubermangudes,
Põhja-Ameerika odava puuvilla sissevedu,
aurulaevanduse areng.
Siitmaalt ka tõsiselt kaalumisel, kas, kui palju ja kuidas kasvatada lina.
* C. R. Jakobson kirjutab 28. veebruaril 1881 "Sakalas" esimesest põllutöö-kongressist Riias. Neljandal peakoosolekul 17. veebruaril on räägitud ka linaharimisest: Nimelt väikeste põllumeeste saadikute ettepanemise peale oli komisjoni istumises otsuseks tehtud, et praegu linaharimist veel mitte võimalik ei ole sisse piirata, sest kui talupojal mitte luba ei saaks olema oma põldu liia linaharimise teel välja kurnata, siis ei oleks temal ka võimalik oma päriskoha suurt hinda kätte saada ja ta peaks pankrotti jääma. Kongressile pani aga see küsimus natuke teisiti ette ja oli seal raudteede puudus süüdlane, et ülemäära linaharimist ära ei või keelata. [---] Linade ametlikku praakimist kiideti kahjulikuks, siis aga tehti konsul Bremeri ettepanemise peale otsuseks, et Pärnu linnas jälle ametlik praakimine soovitav olla. Selle otsuse vastu tõusid aga esmalt Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi liige J. Raudsepp ja ka mõned muud kongressi liikmed üles. Mis kõikides muudes linnades kahjulik on, kuidas võib see üksi Pärnu linnas kasulik olla? "Pärnu Postimees”" arvab, et seesugune ametlik praakimine mitte väikestele põllumeestele kahjulik ei ole. Aga nüüd juba sünnib õige sagedasti, et kaupmees maal linad teatava hinna eest valmis kaupleb, aga kui talupoeg nad linna viib, kistakse hinnast maha, sest sordid ei olla nõnda, kuidas arvati. Mis saab alles siis sündima, kui kaupmees sortide järele hinda määrab ja iga talupoeg linnas oma linu ametlikult peab praakida laskma ja sellega siis peab rahul olema, mis praaker ära määrab!

* "Sakala" 12. detsembril 1881, nr 49: "Rasked ajad ja abi".

Linad on odavad ja ei tasu töökulu ära, millest tulenevalt Viljandimaa põllumehed rahahädas. Aga: Linnad elavad põllumeestest, nimelt talupoegadest, ning on talupojal hea põli, siis tunneb seda ka linn omas elus.

Jakobson annab talumehele kaks nõuannet: Esmalt peavad meie põllumehed oma laialist linaharimist maha jätma ja jälle kõrsvilja peale oma põllutööd põhjendama. Kus viinavabrikuid on, seal võivad ka kartulid lina asemele astuda. Meie tunneme üht valda, kus üks jagu kangesti lina harib, teine aga lina paljalt oma tarviduseks külib, muidu aga põllud kõik kõrsvilja all hoiab. Olid kõrsvilja harijad juba enne esimestest nõukamad, siis on nüüd linaharijad täitsa vaesuse sisse langenud, kuna kõrsvilja harijatest mõned mullu ja tänavu raha intressi peale said panna. Põld on põllumehe kapital, millest ta elab, aga linaharija on ka siis, kui linad kõrge hinna sees seisavad, seesugune mees, kes oma kapitali mitte intresside peale ei ole pannud, vaid kapitali küljest ühe summa teise järel ära võtab ja sellest elab. Kõrsvilja harija aga, kes, nagu ise mõista, siis ju ka suurem karjapidaja on, suurendab oma kapitali ja elab intressidest, sest kuna linaharija oma põldusid välja kurnas, kasvatab ja suurendab tema oma põllu rammu ja põld annab iga aastaga enam kasu. Liiga suurt linaharimist tuleb seepärast maha jätta. Teiselt poolt aga anname seda nõu, kui linu parajal mõõdul on külima hakatud, siis selle eest hoolt kanda, et neid paremini harida.

>> Eesti põllumees orienteerus ümber, kõige tulusam paistis olevat karjakasvatus.

LINAKASVATUSE UUS TÕUS

* 1911. aasta "Põllutööleht" nr 19, 11. mai: selgub, et aasta on linakasvatajatele tulus olnud. Autor hoiatab siiski liigse linavaimustuse eest, sest hind püsib ainult seni, kuni nõudlus ületab pakkumise.

* Õpetatud agronoom ja linakasvatuse entusiast Jaan Mägi täheldab Eestiga sarnaseid tendentse Lääne-Euroopas: Saksamaal vähenes lina külvipind 1873. aasta 20 000 tiinult 1909. aaastaks 8000 tiinuni ning laienes 1913. aastaks 15 000 tiinuni. Põhjuseks tuuakse ilmasõda, mis on lahutanud kolm veerandit linaturgudest täitnud Venemaa Euroopa turgudest. Väljaspool Euroopat aga arvestatavaid linakasvatajaid ei ole.

Lina aitas Eestil Vabadussõjas oma positsioone kindlustada:

1919 aasta kevadel ja suvel muretseti lina eest sõjamoona,

1920. aasta majanduslikust kitsikusest saadi üle samuti lina, tähtsaima valuutaallika, abil

>> valitsuse linamonopol ja -ostukorraldus > eriline huvi linakasvatusele > linakasvatusalane teadustöö Jõgeva Sordikasvanduses.

...JA LANGUS

Linal vabariigi algusaastail oluline koht, kuid pärast sõda olukord turgudel stabiliseerus, nõudlus vähenes ning võeti suund karjakasvatusele kui majanduslikult tulusamale tootmisharule. Suund linakasvatuse ja esmase töötlemise lahkuviimisele.

Nõukogude ajal jäi linakasvatuse osakaal suhteliselt väikeseks, kuid kuni 60. aastateni oli siiski arvestatav.

Pärast Eesti taasiseseisvumist järsk langus, tulenevalt ümberorienteerumisest maailmaturul. Prooviti koostööd Iiri ja Belgia linatöötlejatega, kuid õige aeg õigete otsuste tegemiseks lasti mööda ning need siiani tulusat linaäri ajavad maad sõlmisid partnerluslepingud Leeduga. Enamik toorlinavabrikuid suleti. Linatööstust on veel Moostes (linaõli, linajahu) ja Võrus (linavilt).

KÜLVIST KITKUMISENI

Selleks ajaks, kui linakasvatusest reaalset tulu ja talusid hakati saama, olid Eestis välja kujunenud linakasvatuse põhimõtted, mida anti edasi pärimusena.

Esimesena (?) trükisõnas - artikkel "Lina", ilmunud "Meelejahutajas" 1878, lk 31-34.

Maa ettevalmistus

Traditsioon	Teadus
Linamaad ei ole vaja palju harida, piisab kui korra äkkega üle lasta	Künda sügisel varakult, kevadel, kohe pärast lume sulamist mitu korda äestada ja kordiskünd, veel mitu korda äestada >> lina kasvab vaid siis hästi, kui pealmine mullakiht on hoolikalt peeneks haritud. Parim väetis on hästilagunenud turbasõnnik, vaja juba sügisel sisse künda.

Külvikord

Traditsioon	Teadus
Linamaaks oli kordamööda terve põld, igal aastal üks terve väli. Kolga-Jaani. Kui jõulupühad noore kuu sisse trehvasid, siis ei võinud tuleval aastal lina linamaa pääle ega kesva kesvamaa pääle külida. Aga trehvasid jõulupühad vana kuu sissi, siis võis igamees vilja vilja asemele teha, ja paremb kasvanud ta alati tõist kõrda kui esimest kõrda, sellesama ühe maa pääl. Rõuge (1895).	Samasse külvikohta 8-10 aaasta pärast.

Eelvili

Traditsioon	Teadus
Kui uut põldu tehakse, siis enamiste tehakse esimeseks linad sinna peale, aga siis ei tehta mitte kütiseid, sest linad ei pea põletatud maa peal heaste kasvama. Jüri. Ristikut ei ole vaja külvata, sest hein kasvab ju isegi.	Kõige parem eelvili ristik, enamasti külvatakse ristikusöödile otra, seejärel lina.

Külv

Traditsioon	Teadus
Lina tuleb külvata siis, kui kannatab palja istmikuga maha istuda, ja üles võtta siis, kui enam maha istuda ei saa. Linade külimise kohta arvati: kui taevas pilvejooni oli, siis küliti, lootes, et hää lina kasvab.	TÜ Taimebioloogia Katsejaama 1922. alustatud uurimusest selgus, et lina külvati Eesti taludes juuni algul või mai lõpul. Hilise külviaja tõttu kannatas lina sageli põua all ja saagid olid ebastabiilsed. Katsetajad Jõgeval: tuleb külvata mai esimesel poolel. Külviaja hilinedes vähenes alati kiu- ja seemnesaak, kuid mitte varte pikkus ja saak > petlik ettekujutus linasaagi sõltumatusest külviajast.

Külvamisel arvestati 2-3 toopi linaseemet tüdruku jaoks.

Maagilisi toiminguid linakasvu kindlustamiseks:

* Teada-tuntud üle maa vastlapäevane liulaskmine.
* Läänemaalt Noarootsist, saartelt Pühalepalt on üleskirjutusi küünlapäeval linade jooksmisest: mida kaugemale joosti, seda pikemad linad saadi. Eesti kalendrikombestikus on sõidud linakasvu taotlemiseks haruldased, üldiselt see vastlapäeva komme. Sakslastel linakasvumaagiat ka küünlapäeval, samuti rootslastel.
* Küünlapäevane päikesepaiste ennustab head linasaaki - uskumus tuntud peamiselt Lõuna-Eestis.

Linakoristus

Traditsioon	Teadus
Laberedsepäiv (lauritsapäev) oll 10. augustil. Nakati ubinit süüma, kakuti linnu. Rõuge. Linakitkumise aja dateerimine lauritsapäevaga juhuslik. Läänesaartel: linad olgu pärtlipäevaks kitkutud, hiljem lähevad mustaks või plekiliseks, riie ei pleegi valgeks. Pärt käib tõrvapütiga linu tõrvamas. Kaarma. Seos pärtlipäevaga ka Edela-Soomes, sakslastel.	Parim linakoristusaeg on varane koldküpsus: kui linapõld on helekollane, linavarre alumisel kolmandikul kuni poolel on lehed varisenud, varisemata lehed peale kõige ülemiste on kolletunud, seemned enamikus kupardes valkjaskollased. Kao vältimiseks ning hea linakiu ja -seemne saamiseks peab linakoristus olema kiire, kuni 10 päeva.

* Kitkuti käsitsi, seoti peodesse.

Linad saavad ka juutrega maast üles kistud, üks peutäis, mis kistakse, nimetatakse kisupeu, kaks ja mõnes kohas kolm kisupeud seutakse vaevastest ja lühikestest linadest tehtud sidemega kokku ja nüüd on see üks linapeu, kiskujad panevad peud taha põigiti reasse, teine kümme teisipidi, pärast kantakse peud kesket linamaad kokku ja pannakse sinna püsti, kistakse tükk rohust puhtaks ja raiutakse sirbiga kuprad linadel otsast ära, mõnes kohas on naeltest ehk vanast vikatitest tehtud kamm; kui kammitakse, siis peavad hästi veikesed peud olema, siis võtab kamm enamiste puhas kuprad otsast ära, sirbiga raiudes nii puhtaks ei saa.

* Linakiskujad on enamiste naesterahvad, kupardajad mehed.

* Linakitkumismasin - laotab linavarred linditaoliselt põllule või seob need nööriga peodesse ja heidab siis põllule; pärast kuivamist eraldatakse kuprad vartest linapeksumasinaga.

* Linakombain - raatsib kitkumise ajal, kogub kuprad ja seob linavarred peodesse.

Seemned

Seemned tehakse kas ühe teiva ümber ehk nelja teiva vahele ülesse, mis linamees hüütakse, õlesidemed seutakse vahele, et seemned kokku ei vaju ja läpastama ei lähe, õlest pea pannakse peale ja side vööle, ongi täis mees.

Linaema

Inimesed korjasid ka rukkiema ja linaema, panid seisu peale. Ühel perenaisel oli kolm linaema seisul. Linalõugutamise ajal ta leidis neljanda. Ei tahtnud seda teistele näidata. Leidsin ka ühe linaema. See oli niisugune laia varrega lina, kuprad olid nagu piiratud juuksed.
Vrd rukkiema kui viljavaim, germaanipärane.

LINAHARIMISTÖÖD

Linaharimine on toorlina töötlemine kiu eraldamiseks. 20. sajandi keskpaigani hariti Eestis lina valdavalt kodus. Kodune linaharimine taandus Eestis seoses toorlinavabrikute rajamisega: 1898 Kavastu, 1899 Tori, 1913 Halliste, 1914 Abja ja 1938 Vändra toorlinavabrik.

Kupardamine ehk raatsimine - kuparde eemaldamine linaraatsiga või selleks kohandatud vana vikatiga.

Leotamine kiudude eraldamiseks, mõni nädal.

Linad ise viiakse vette ligunema, jõkke, järve ehk auku, vaiad lüüakse püsti, linad lautakse sinna vahele, peale pannakse puid ja hagu ja siis kivid nende peale, et linad ülesse ei kerki, need hüütaks siis linamademed, koht, kus leutakse, hüütakse linaligu. Jões peetakse ööpäeva, järves 2 nädalit, aukus 3 nädalit linad leus; vilu ajaga rohkem, sooja ajaga vähem aega. Veest tuuakse linad välja ja pannakse lageda söödi ehk ka põllu peale, lautakse õhukeselt lahti üksipidi reasse, need nimetakse lademed, maas olemine nimetakse aeduma; mõne nädala pärast seutakse kubusse, kümnest peust peab üks kubu saama; kui linad vees on liiga vähe saand liguneda, et veel heaste tümad pole ja lõngutades luust ära ei lähe, siis lastakse kauniste kaua maas olla, et nad tümemaks läheks.

Toorlinavabrikutes kasteleotus - leotatakse soojas vees vastavates vannides.

Kuivatamine:

linapeod seati püsti, istutati põllule kuivama,

lina laotati lahtivõetult ühtlase kihina maha.

Ülekuivatatud linavartel murti ehk lõugutati puitunud varreosad ehk linaluud lõugutiga.

* Mihklipäevast algas ka linalõugutamine (masindamine) ja -ropsimine.

* Lõuguti - tööriist linavarte murdmiseks, koosneb u 150-200 cm pikkusest kahel või kolmel jalal seisvast kahe sügava pikisoonega puutüvikust ja selle peal olevast hambulisest käepidemega kaanest. Tüviku ja kaane vahele põigiti pandud linapeoseid kolgiti kaanega. Lõugutid olid Euroopas laialdaselt kasutusel, Eestis üldiselt 19. saj II pooleni, kui ta asendus hambuliste puurullidega linamasinaga, kohati 1920-30.

* Kasutati hobustega käivitatavaid püst- ja labalinamurdmismasinaid, peamiselt Võru- ja Tartumaal. Paljudes veskites Põlvas, Helmes, Tarvastus jm tarvitati nii linavarte murdmiseks kui ka edasisesks virritamiseks veejõudu.

Ropsimine - linavarte luudest puhastamine. Lahtised linaluud eraldati kiududest puust ropsimõõgaga piki linapeod lüües, linapeod hoiti põlvel või ropsilaual ehk -pingil.

* 19. saj III veerandist tulid kasutusele inim- või hobujõul töötavad ropsimasinad - pöörleva võlli külge kinnitatud ropsimõõkadega linavurrid (linavirrid). Linaharimispunkte rajati ka taludes, kus leidus mingi jõuallikas - mootor või aurumasin, millega käivitati 5-6 virri.

*Linaturbiini sobivust linaharimiseks prooviti esmakordselt 1937. sügisel Vändra toorlinavabrikus. Ametlikud linaharimismasinate võrdlusproovitööd Vändra toorlinavabrikus 6. oktoobril 1938, võrreldi turbiini, Helsingeni masinat ja virre. >> Töökulu Helsingeni masinaga vähenes poole ja virridega võrreldes isegi kahe kolmandiku võrra. Kvaliteedilt saadi turbiinil kõige parem kiud.

* Peale mihklit algas linaropsimine, sellega pidi mardiks valmis saama.

* Tingluu - see luu, mis peale korralikku ropsimist on jäänud kiu külge.

* Ropsitakud olid need, mis lina ropsimisel saadi.

Sugemine - lühemate kiudude eraldamiseks pikematest.

Linakamm

Linahari

Linasugemisel tulid kolmed takud, otstakud - tulid otste tõmbamisel; keskmised takud - kui peo peale otste harjast läbi tõmmati ja viimased takud - laastakud.

Takud said kolme jau pial sugeda. Kõige jämedamad olid kotitakud. Keskmised olid püksitakud, meestel said taksed püksid teha. Kolmas olid alustakud. Need olid kõige piinemad. Särgi aluse otsa jause, sai ää kedrata.

Ketramine - kiudude lõngaks keerutamine. Eestis tunti käsitsi ketramist alates II at e.m.a. Jalaga tallatavat vokki hakati külas kasutama 18. saj lõpus (leiutati 16. saj I poolel), enne seda kedrati värtnaga.

Ketrustööde algus mihklipäevast; mihklipäeval endal ketruskeeld.

Takud peavad jõuluks kedratud olema, pärast jõulu hakati linu ketrama.

Kui toomapäeval kedratakse, ei kasva linad, ei sigi lambad; uskumus tuntud rohkem Põhja-Eestis.

Köite venitamine toomapäeval - üksikteade Jõelähtmelt, üldisem paelte keerutamine tõnisepäeval sigade jalgade sidumiseks, et sead ei jookseks suvel ringi.



KIRJANDUST

Amelung, Fr. Geschichte der Stadt und Landschaft Fellin von 1210 bis 1625. - Fellin: F. Feldt’s Druckerei, 1898.

Eesti ajalugu: Kronoloogia. Koostanud Sulev Vahtre. Tallinn: Olion, 1994.

Jakobson, Carl Robert. Valitud teosed. 2. kd. Artiklid. Följetonid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959.

Kõiv, Jaan. Linakasvatuse kogemusi Kagu-Eesti kolhoosides. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951.

Laas, H. Juhatus lina-harimiseks. Tartu: Tartu Eesti Põllumeeste Selts, 1891.

Lepajõe, Jaan. Kiutaimede kasvatamine ja töötlemine. -Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos. I osa: kuni 1918. aastani. Koostanud Jüri Kuum. Tartu: Akadeemiline Põllumajanduse Selts, 1998.

Mets, Jaan. Eesti põllumehe linakasvatus. [Tallinn]: Agronoom, 1921.

Mets, Jaan. Linakasvatus Eestis: Ajalugu. Looduslikud ja majanduslikud eeldused. Praegune seisukord. Eesti lina sordiväärtus. Tallinn: Põllutöö-ministeerium, 1925.

Shlõkov, Mihhail Ivanovitsh. Linakombain ?K-7: Ehituse, ekspluatatsiooni ja hooldamise juhised. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955.