TUNASED MÕISAD TÄNASES TARTUS

Tartu pindalaks keskajal, mil kogu linn mahtus ära ringmüüriga piiratud alale, oli umbes 27 hektarit. 2005.a. seisuga oli Tartu linna suuruseks 3880 ha. Tänapäeva Tartu territooriumist moodustab lõviosa endiste linnaäärsete mõisate maa, mis arvati linna koosseisu osalt juba ülemöödunud sajandi vahetusel, peamiselt aga 1920-30-ndatel aastatel. Nüüdsete linnapiiride sisse jäänud mõisad - kokku on neid tervelt üheksa - ümbritsesid omaaegset Tartut otsekui pärjana.

Tähtvere mõis (saksa k. Techelfer) praeguse Tartu loodeservas asutati keskajal piiskopimõisana, ürikutes mainitakse mõisat esimest korda 1515.a. Tähvere mõisal olid väga suured maavaldused, mõisa piir ulatus Nõoni välja. Pärast piiskopiaega käis mõis riigistamiste, tagasiandmiste, müügi, pantimise ja päranduste teel kümnekonnal korral käest kätte. 1819.a. sai mõisa omanikeks von Wulfide suguvõsa, kelle kätte see jäi kuni võõrandamiseni Eesti Vabariigi 1919.a. maaseaduse alusel. Mõisasüda ja osa põldu jäid aga pärast sedagi veel Itaalia kodakondsusega Marie Christine von Wulfi valdustesse - välisriikide kodanike maavaldusi täielikult ei võõrandatud -, kes müüs maa Tähtvere linnaosa esimestele asukatele ehituskruntideks.

Mõisa praeguseks peahooneks on kahekorruseline heimatstiilis ehitis, mis vaimis 1914. aastal. Uue hoone vasaku tiiva ehitamisel kasutati ära samal kohal varem asunud klassitsistlikku peahoonet, mis püstitati mõisasse arvatavasti vahetult peale mõisa omandamist von Wulfide poolt 19. saj. algul.

Tänapäeval asub Tähtvere mõisa peahoones Eesti Maaülikooli üks õppekeskuseid. Lähiaastail kolib Lesti Maaülikool häärberi naabrusse oma uue peahoone. Selleks saab põhjalikult ürnberehitatav endise loomakasvatuse ja veterinaaria instituudi imposantne labori- ja administratiivkorpus, mis püstitati härrastemaja taha mõisaparki 1984.a.

Tähtvere vaba planeeringuga mõisaansambel on hästi säilinud ja pärineb 19.-20. saj. vahetusest. Mõisaproua soovi kohaselt ehitati mitmed hooned Itaalia alpimajade stiilis (näit. valitsejamaja, mille valged välisseinad on kaunistatud ornamendina asetatud puuliistudega).

Tähtvere mõisa park on vabakujuline ja üpris suur, seal vahelduvad puuderühmade ja - ridadega pargiaasad. Peahoone taha jääva ojaga lõhandiku allosa täidab tihe puistu, millest jätkub pikk hõbepajupuiestee, nn Õhkamiste allee kuni Emajõeni. Mõisa kõrvalhooned paiknesid väljaspool parki, osa neist jääb praegu linnahoonestiku sisse. Enne praeguse Tallinn-Tartu maantee ehitamist kulges Tähtvere mõisasüdant läbiv kitsukene tee üksnes Vorbuse mõisani ja selle taga asuvatesse Emajõe äärsetesse metsadesse.

Maarjamõisa mõis ehk Maarja mõis (Marienhoj), varemalt veel ka Kirotaja (Kyrotaya) ja Mulemõisa (Mulemois) nime kandnud, on Tartut ümbritsenud mõisatest kõige väiksem. Mõisa rajamise lugu pole täpsemalt teada. Poola ajast mainitakse ühte ja Rootsi ajast kahte omanikku; reduktsiooni käigus mõis riigistati. Teistel andmetel asutati Maarjamõisa mõis alles 17. saj. 30-ndatel aastatel, mil see eraldati Tähtvere mõisa maadest. 1909.a. seisuga kuulus mõis riigile, olles samal ajal Riia ja Miitavi (Jelgava) kreeka-katoliku piiskopi käsutuses. 1911.a. kingiti Maarjamõisa mõis Tartu Ülikoolile.

Mõisa ühekorruseline lameda katusega tagasihoidlik puidust peahoone on ehitatud arvatavasti 19. saj. algul. Hoonet kasutatakse elamuna. Säilinud on ka mõned kõrvalhooned, sealhulgas sepikoda. Mõisasüdames leidub väike park, mõisa juurde kuulub ka üks väheseid allesjäänud tiike Tartus. Tänapäeval ümbritsevad mõisasüdant kolmest küljest ülikooli kliinikud (Maarjamõisa järgi said siinsed haiglad omal ajal ka nime) ja biomeedikum; neljandasse külge jääb eramukvartal.

Tamme mõisast (Tamme), Tähtvere kunagisest karjamõisast, on esimesi teateid 1638. aastast. Mõisa peahoone, väheldane kahekorruseline krohvitud maja Suur Kaar 54, ilmutab omapära üksnes hoovi poolt. Ka mõne ümbritseva hoone kehandeis võib veel aimata endisi mõisamaju. Paremini on säilinud Tamme mõisa kõige kuulsam koht, korporantide väljasõidukohana tuntud Tamme ehk "Valge Hobu" kõrts Riia maantee ja Ravila tänava nurgal. Alles on ka üks Tamme mõisa tiikidest praeguse Tartu Tamme Gümnaasiumi taga. Omal ajal sai siit alguse tore tiikide, ojade ja kraavide süsteem, mis kulges Läbi Maarjamõisa ja Tähtvere, suubudes lõpuks Emajõkke.

Ropka mõis (Ropkoy) kuulus vanimate teada olevate andmete põhjal Andreaz Krüsele, kes selle hiljem Antsla mõisnikule Johann Uexküllile müüs. 1531.a-st kuulus mõis von Taubede perekonnale, siit ka mõisa vanem nimi Taubenhof. 17. saj. alguses oli Ropka mõis mõned aastad Tartu linna kasutada. Pärast mitmeid omanikuvahetusi panditi Ropka mõis von Braschidele, kes selle 1806.a. enese omandusse said - kuni võõrandamiseni 1919.a.

Mõisa klassitsistlikus stiilis ühekorruseline kivist peahoone Tähe tänava lõpus on ehitatud 18. saj. teisel poolel. Peamine ehitusmaterjal oii puit, kuid 19. saj keskpaigas lisati hoonele tellistest tiib, hiljem hoone krohviti. Mõisamaja ilmestavad kaaraknad, fassaadi keskpaigas asub kuue ümarsambaga portikus (sammaskoda). Nüüdseks on häärber muutunud osaks juurdeehitatud hoonest ega ole enam eraldi vaadeldav. Säilinud kõrvalhooneist on huvitavamad valitsejamaja, suur tallikompleks ja põneva struktuuriga moonakamaja.

Varemalt piiras mõisasüdamikku kolmest küljest vabakujunduslik park, neljandal küljel oli köögi- ja puuviljaaed. Park oli mõisnikuperele rahulik jalutamispaik, teerajad looklesid puude ja põõsaste vahel, viies mõnikord üle sildade ja mööda tiikidest ning ristudes aeg-ajalt teiste radadega. Hoonetest eemal läks park sujuvalt üle karjamaaks, loomi hoidis mõisa puhtale poolele uitama tulemast üksnespargipiiri tähistav kraav ning mõisaparki laiendasid jalutaja jaoks avarad põllumaastikuvaated.

Mõisa peahoone restaureeriti 1993-2001; hoones asub Dentese hambalabor. Renoveeritud on ka valitsejamaja saksapärane vahvärkhoone 20. saj. algusest - , ennistatakse muidki mõisakompleksi kuuluvaid hooneid. Mõisapark on korrastamisel.

Piiskopi mõisast (Bischofshof) kuulus piiskopiajal üks osa Katariina naistsistertslaste kloostrile; 1625.a. läksid need maad Tähtvere mõisa koosseisu. Teine osa (Papinmoise) oli Rootsi ajal kasutuses kirikumõisa maana. Rootsi ajal sai Piiskopi mõisast Liivimaa kindralsuperintendendi (protestantliku kirikuringkonna ülemvaimulik, võimupiiridelt vastab piiskopile) lauamõis, selle tulud läksid kõrge vaimuliku ja tema kaaskondsete ülalpidamiseks; lauamõisa staatuses oli Piiskopi mõis veel ka 20. saj. alguses. Bengt Forseliuse juhtimisel tegutses aastail 1684-88 mõisas seminar eesti soost koolmeistrite ja köstrite koolitamiseks.

Tänapäeval saab Piiskopi mõisa käsitada üksnes arheoloogilise objektina, sest mõisa kunagisest hoonestikust praeguse Forseliuse pargi kohal ja ümbruses pole midagi säilinud.

Karlova mõis (Carlowa) eraldati Tähtvere mõisast 1793.a., esimene omanik oli Carl von Krüdener. Carli poja Otto von Krüdeneri käest läks mõis 1828.a. vene kirjaniku ja literaadi Thaddeus (Faddei) Bulgarini omandusse; Bulgarinite käes oli mõis kuni võõrandamiseni 1919.a. Mõisa peahoonet on hiljem kasutatud kooli ja internaadina, praegu on mõis eraomanduses.

Mõisaansambel paikneb Emajõe ürgoru ülemisel serval, selline asend avas mõisast maalilised vaated Ernajõe orule ja Tartu linnale. Peahoone seisis eraldi ning majandushoonete allansambel paiknes samuti omaette.

Mõisa peahoone (Eha t. 36) on ehitatud mitmes järgus. Algne raske barokse poolkelpkatusega lihtsakujuline kõrgel soklil asuv ühekorruseline puidust hooneosa pärineb 18. saj. lõpust. Hiljem lisati selle hoone esi- ja tagafassaadile kolme kaarakna laiune eenduv kivist keskosa (keskrisaliit). 1810.a. ehitati hoone põhjalikult ümber, seda arvatavasti J. W. Krause projekti järgi. 1844.a lisati hoone parempoolsesse otsa suur L tähe kujuline neogooti stiilis kahekorruseline juurdeehitus. Viimase väliskujunduses kasutatud puidust vaatetorn (algselt ehitatud observatooriumiks) ja müürisakmed viitavad keskaegse linnusearhitektuuri imiteerimise püüdele. Ka vana hoone sai samal ajal kindlusemüüri sakmete sarnased kaunistused seinte ülaossa ja tornikesed nurkadesse. Mõisa linnuselikkust rõhutab ka sakmeääreliste väravaehitistega kõrge raudkivist müür vabakujundusliku pargi servas Ernajõe ürgoru nõlval; varemalt ümbritses seesugune kivisein kogu mõisasüdant. Ka praegu on mõisa ümber selgesti tunnetatav endiste aegade hingus, mida aitavad taastada vanad varjulised puud ning vaade alla linnale.

Karlova mõisa peahoonet on koguteoses "Tartumaa" (1925) nimetatud 58 Tartu tähtsaima ehitise hulgas, seejuures ainsana Tartu ümbruse mõisatest. Karlova arvukate kõrvalhoonetega mõisakompleksi ei ole meie päevini säilinud, vaid paar tugevalt ümber ehitatud hoonet on sulandunud parki ümbritsevaisse tihedaisse elamukvartaleisse. 19. saj lõpul hakati Karlova mõisa maadele rajama Tartu linna Karlova linnaosa.

Bulgarinite ajal sai Karlova mõisast vene kohaliku kultuurielu keskus. Mõisas oli tähelepandavalt rikkalik kunsti-, raamatu- ja haruldustekogu; siia hulka kuulus ka suurim eravalduses olev maakaartide kollektsioon terves Vene impeeriumis. Möisas leidus väga hea teleskoop, mis oli ostetud otse Fraunhoferi, tolle aja kõige kuulsama teleskoobimeistri käest.

Karlova mõis on hoolsal restaureerimisel. Praeguseks on hoone uus osa ennistatud, taastatud on mitmed 20. saj-1 kadunud kujunduselemendid.

Anne mõis (Annenhof) Tartu kaguservas oli Vasula mõisa karjamõisaks ja kuulus viimati Nikolai von Stiernhjelmile.1920-30ndatel aastatel oli mõisasüda rendil Tartu linna käes, seda kasutati eelkõige linna hoolekandeasutuste rajamisel ja ülalpidamisel. 1990ndate alguses pidi tolleks ajaks elanikest tühjaks jäänud Anne mõisa endisse peahoonesse tulema tervisekeskus, see plaan aga ei teostunud. Peahoone varemed lammutati 2006.a kevadel, ka mõisa kõrvalhooned on hävinud. Asjatundjate arvates peahoone ennistamine enam võimalik ei olnud, mõeldav olnuks samale kohale samas mahus uue hoone ehitamine. Säilinud on osa mõisaaegsest pargist koos alleega, mõisasüdame naabruses valmis 2006.a. spordikompleks.

Jaama mõisa (Jama) kohta on esimesi teateid 1597. aastast, mil see läänistati kastellaan (linnuseülem) Georg Schenkingile. 1601.a. anti Jaama mõis Tartu linnale, kuid sai 1630.a Rootsi riigi omaks. 1639.a. andis kuninganna Kristiina selle von Stiernhjelmile. Pärast Põhjasõda oli Stiernhjelmide suguvõsa 1733.a. sunnitud mõisa maha müüma ja Tartu linn ostis selle taas tagasi, hoides seda edaspidi enamasti rendil. Linna majandada oli Jaama mõis veel 1930ndatel aastatelgi. 1928.a. asuti siin kasvatama eesti punast tõugu karja, mis varustas piimaga linnahaiglaid, vanadekodusid ja turgu. Jaama mõisal oli sellal ka suur aed (10 ha) puukoolide ja mitme kasvuhoonega. Seda kasutasid õppeaiana Tartu Aiandus-mesinduskool ja Tartu Naisseltsi majapidamiskool.

Jaama mõisa praegune klassitsistlikus stiilis ühekorruseline puidust peahoone (Puiestee t. 126) valmis 1847.a., keldri võlvlagedest aga nähtub, et hoone koht on märksa vanem. Hoone asub Emajõe järsul veerul ja seepärast annab fassaadile ilmet kõrge sokkel. Peafassaadi keskel asuv väike veranda on arvatavasti ehitatud 19. saj. lõpul või 20. saj. algul. Nõukogude ajal asus mõisa peahoones sõjaväe lasteaed, mis kolis välja 1992.a. 1990ndate keskel härrastemaja restaureeriti, põhiliselt Hollandi ja Shoti heategevusorganisatsioonide, aga ka Tartu linna abiga. Kaasajal tegutseb hoones Tartu Maarja Kool (endine puuetega laste kool-kodu).

Enne Jaama kaupluse ehitamist oli härrastemaja esisel nõlvakul säilinud kena mõisapark. Järele jäänud kõrghaljastus rõhutab veel nüüdki hoone majesteetlikkust, andes meeldiva aktsendi kogu nõlvakule. Pargiservas voolab Juudaoja ehk Jaamamõisa oja; Puiestee tänavast alates on see kanaliseeritud.

Raadi mõis (Ratshof) kuulus juba piiskopiajal - ja seda kuni 1584. a-ni, mil see Poola kuninga majandusmõisate hulka võeti - Tartu linnale (raele), kellelt mõis sai ka oma nime. Rootsi ajal oli mõis krahv Oxenstiernadea ja krahv Fersenite valduses, hiljem riigistati. 1726.a. kinkis Katariina I mõisa kindralleitnant Ivan Bibikovile, alates 1751.a. kuni 1919.a. võõrandamiseni oli mõis von Liphartide suguvõsa omanduses. Von Liphartide valduste ja jõukuse kasvades sai nende peamõis Raadil üheks suursugusemaks mõisaks kogu Lõuna-Eestis.

Mõisaansambel koosnes härrastemajast, majandushoonetest ja ja suursugusest pargist ning oli kujundatud kooskõlas loodusega, sh järve ning maastikureljeefiga. Varasematel aegadel oli praeguse järve asukohas olnud kaks ojaga ühendatud järve, millest kujundati üks järv. Selle kõrgele kaldale ehitati härastemaja; kõrvalhooned paiknesid kummalgi pool härrastemaja järsul kaldaseljakul. Ülejäänud hooned rajati järve linnapoolsesse külge.

Raadi mõisa uus peahoone ehitati põhijoontes välja 1840ndate aastate alguses, kasutades seejuures ära osa varasemast, 1783.a. püstitatud hilisbaroksest härrastemajast. Hiljem suurendati ja täiendati hoonet mitu korda, paljuski von Liphartide järjest kasvava, Baltimaade suurima erakunstikogu säilitamisele ja eksponeerimisele mõeldes. 1901-OS.a. ümberehituste ajal lisati härratemaja keskosale renessansskuppel, mille alla jääv galeriiga raamatukogu mahutas von Liphartide 30 000 köitelise raamatukogu.

Pikka aega kestnud ümberehitamiste tulemuseks oli erakordselt uhke ja rikkalik ülipikk loss, millest osa oli ühekorruseline, osa kahekorruseline ja mille välis- kui ka sisekujunduses domineerisid neorenessanss ja neobarokk. Paljud ülirikkaliku interjööriga ruumid olid mõeldud kunstikogu hoidmiseks. Hoone vasakpoolses osas asus von Liphartide matusekabel.

18. saj lõpul paiknes mõisasüdame põhjaosas käänuliste jalutusteedega lossiaed. Härrastemaja ette järve kaldale oli rajatud teine, terrassidena langev aed. 1840. aastatel, kui härrastemaja ümber ehitati, kujundati ümber ka Raadi park. Kujundusidee autoriks peetakse tuntud Saksa pargiarhitekti Peter Joseph Lenne'd, kes on Raadi pargi projekteerimisel võtnud eeskuju Preisi kuninglikest parkidest.

Otse mõisakompleksi külje alt kulges läbi Tartu-Narva maantee. Selle äärde püstitati 20. saj algul piirdeaed koos klassitsistliku, dooria stiilis templina kujundatud väravavahimajaga (ennistatud 1980ndate lõpul).

Aastail 1922-44 asus Raadi lossis Eesti Rahva Muuseum. Hoone hävis 1944.a. augustis sõjategevuse käigus, muuseumi kogud olid õnneks evakueeritud. Pärast sõda rajati mõisa lähedusse nõukogude sõjaväelennuväli, mis hõivas ka mõisasüdame. Raadi lossi varemed lammutati ühetasaseks ja muudeti lihtsa katusega laohooneks.

1980ndate lõpul sai Eesti Rahva Muuseum mõisasüdame tagasi. Mitmed Raadi mõisa kõrvalhooned on nüüdseks renoveeritud ja kasutusele võetud kogude hoidlatena. Korrastustööd on hästi edenenud ka Raadi pargis. Raadi järve vastaskaldale on planeeritud Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone. Tulevikus loodetakse taastada ka Raadi loss, mille müüridele ehitati hiljutise konserveerimise käigus ajutine katus, akna- ja ukseavad kaeti laudisega ja võlvid toestati.


Kasutatud allikad. Anton H. Tähtvere-Vorbuse. Edasi, 1986, 9. okt. Hein A. Eesti mõisaarhitektuur: historits'ismist juugendini. Tln., 2003. Juske J. Jaama mõis läbi sajandite. Tartu Postimees, 1994, 20. apr. Lõhmus M. Vaene Tartu linn ja tema mõisad. Postimees, 1991, 23. jaan., 24. jaan., 2. veebr. Lühiülevaade Tartu 2005. Tartu, 2006. Maiste, J., Nutt, N. (koostajad). Tartumaa mõisad. Tartu, 2005. Raam V. (koostaja). Eesti arhitektuur. 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Tln., 1999. Richter A. Adolf Richters Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd. I. Livland. Riga, 1909. Rosenberg T. Tartu linnamõisad. Postimees, 1993, 21. apr. Sakk I. Eesti mõisad. Reisijuht. Tln., 2002. Stryk L. Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Theil. Der Ehstnische District. Dorpat, 1877. Talvistu E. Sakstele karjamõis ei kõlba. Edasi, 1990, 17. veebr. www.mois.ee.

©Ado Seire, 2006
Fotod Märt Uustalu kogust