Ma ei pea ennast suguvõsauurijaks, kuid puutusin sellega kokku tänu oma isale Elmar Niilole (1908-1997). Sain aru, et suguvõsauurimine on huvitav ja isegi hasartne tegevus, pakub oma lõpmatusega teatud võlu ning selgitab esivanemaid, sugulasi jne. Kuid tekitas ka mitmeid küsimusi.
Minu isa sündis Võrumaa talus, õppis Võimela Põllutöökoolis ja sai sealt ka geneetika-alase pisiku. Esimesed ankeedid oma sugulaste kohta selgitasid näiteks seda, et enamus naisi polnud oma elu jooksul kirikust kaugemale saanud ja ainult mõned mehed tänu sõdadele teistesse maadesse sattunud. Tõsisem uurimine algas tema pensionile jäämisega. 1970 sai teoks ema-poolseid esivanemaid selgitav "Vanavanaisast lapselapseni" (Müürseppadest), 1971 isapoolseid eelkäijaid ja kodukanti käsitlev "Jutustus elutule tuhaasemetest" (Niilodest) ning 1972 nimetatud jutustuses käsitletud suguvõsa esimene kokkutulek. Iga 4-5 aasta järel toimusid uued kokkutulekud, tavaliselt 150-200 osavõtjaga. Isale oli oluliseks abiliseks tema lellepoeg Aadu Niilo, kelle initsitaiitvil sündisid olulisemate esivanemate portreemaalid, suguvõsa hümn (sõnad Lehte Hainsalult, viis Olev Nagelilt), lipp ja mälestusmedal. Eelnimetatud tekstide toimetamine, suguvõsa muutused veerandsaja aasta vältel ja tahtmine kõike seda "targemini" teha viis kolme põlve (Elmar, Lui, Kaupo) ühistööni "Tano lapsed". Ka viimane kokkutulek (arvult 8.) oli ja järgmine tõotab tulla otsimine, otsimine vastavalt paljudele küsimustele.
Et tahtmine "targemini" teha oluliselt ei realiseerunud ja suguvõsauurimise huvitavusest, hasartsusest, lõpmatusest ning esivanematest teadasaamisest tundus vähe olevat, julgen mõnel teadasaamise küsimusel-mõttel veidi põhjalikumalt peatuda.
1.Senine teadasaamine on tikkunud kujunema ühekülgseks ja ebaõiglaseks, sest arhiivides on lihtsam minna meesliini pidi ja naisliin jätta enam kõrvale.
2. Sama olulord on tekkinud ka ühe esivanematepaari kõikide järglaste selgitamisel.
3. Uurimine põhimõttel, kellest on uurimisalune isik "kokku pandud" ehk kes on tema esivanemad ja nende esivanemate järglased, on küll terviklikum kuid oluliselt mahukam. Ühe inimpõlve võrra kaugemale minevikku minek suurendab järglaste loetelu mitmekordselt.
4. Teadasaamisel on hulk agasid, sest kõik lapsed pole kirjas ja kõik vanematena kirja pandud ei pruugi seda olla bioloogiliselt.
5. Suguvõsa liikmete elud pole sõltunud ainult sellest, kes olid nende vanemad, vaid ka muudest teguritest: vanematevahelised suhted, kodu, talu, naabrid, küla, linn, ümbritsev loodus, koolid, ühiskondlikud sündmused, ajaloolised protsessid jne. Seoste selgitamine nende teguritega laseb nii mõndagi hoopis teises valguses, tõesemalt ja ka keerukamalt näha. Tõsi, see on juba kodulugui, kuid kodulugu koos suguvõsamaterjalidega on hoopis rikkam tervik.
6. Nende elude uurimine maaomanduste foonil on sama põnev, kui riigivalduste muutumine ajaloolises plaanis.
7. Hüüdnimede aegadesse süüvimine selgitab nii mõnegi kohanime tekkimise, aga ka ühe koha peal elamise pika- või lühiajalisuse.
8. Esivanematega seotud lood (ka müüdid) selgitavad küll paljugi, kuid tihti on need ühepoolsed (kellegi huvides või seisukohalt paistvad). Mitmelt poolt kuuldud lood annavad palju terviklikuma pildi.
9. Kui viimane poolsajand välja arvata, elati vägagi paikselt. Et käesoleval ajal on sugulased valgunud laia maailma, on uurimistes tekkimas uus küsimus: kuidas siduda maailma erinevates kohtades elavaid sugulasi enam nende esivanemate paikadega. See on küsimus Eesti kohast maailmas.
10. Vormistamiseks on kasutusel palju erinevaid skeeme ja programme ning ka siin on mida otsida. Suurte linadega on ikkagi üpris ebamugav.
Tänan tähelepanu eest nendele rahututele ja segastele mõtetele.
Lui Niilo, märts 2004.