Rõsna ja Rasina – need on kaks praeguse Põlvamaa alla kuuluvat ala, kaks kunagist rahavarohket küla, külade nimestikus senini veel Rasina. Raamatus on käsitletud selle ala geograafiat, ajalugu (osa kunagisest Põhja-Liivimaast) ja seal elanud rahvastiku elu-olu. Et sealtkandist on pärit ka raamatu autori esivanemad ja ka ta ise, on siinkohal kõike ühendavaks jooneks märkmed ja tähtsündmused kogumiku koostaja elukäigust. Suur osa raamatus olevast matejalist on saadud Eesti Ajalooarhiivis säilinud dokumentidest, eriti Rasina valla kohtuprotokollidest. Nende põhjal on kirjeldatud elu-olu sealkandis alates 19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi esimeste aastakümneteni. Palju eluloolisis sündmusi on teada saadud omaaegsestest hingeloenditest ja Räpina-Mehikoorma ning Võnnu kihelkonna kirikuarhiividest. Kirja on pandud ka autori enda meenutusi Rasinal kodukandis elatud aastaist ja mõnda tänapäevastki. Ka Rasina vallas elanud inimeste meenutusi on kirja pandud. Lisatud on rohkesti fotosid ja mitmed maakaardid noist piirkondadest.
Rõsna küla, mis Leevaku lähedal, on kantud kartograaf L. Mellini poolt koostatud maakaardile juba aastal 1797. Selle küla nime kirjapilt on erinevates kohtades ja erinevatel ajajärkudel erinev: kirjutatud Rõsna, Resna, Restna. Millest niisugune nimi – Resna?
Peale Põhjasõja algust aastal 1700 toimuvad rängad lahingud ka Räpina lähistel ja ka Võhandu jõe ümbruses. Sõja ja rüüstajate eest põgenevad inimesed metsadesse ja soode taha, kuhu vene väehulgad (rahvasuus ka peninukkideks kutsutud) ei pääse. Varju püüti leida ka koobastest. Selliseid koopaid leidus ja leidub ka praegu Võhandu jõe kallastel. Üks muistend jutustab, et Põhjasõja ajal olevat kohalik elanikkond kasutanud üht eriti suurt koobast (Sõjatare) pelgupaigana. Vaenlased aga avastanud pelgupaiga, kus olnud varjul mitusada inimest koos oma varaga. Kõik inimesed tapeti ja vara rööviti. Võhandu jõe kallastel leidub praegugi iidseid kääpaid väga mitmes kohas, ka kaardile märgitud Resna külakese vastas, teisel pool jõge. Võhandu jõe ääres olevat ka nende sõjapõgenike viimsed puhkepaigad.
Venekeelne sõna „резня“ (resnä) tähendab: mahanottimine, veresaun, tapatalgud. Kui see tõesti nii oli, nagu see muistend jutustab, siis pole ime, et see kena koht Võhandu jõe ääres sai nime Resna. Ja alles mitmekümne aasta möödudes pärast sõjakoledusi ja tapatalguid muutus see ala uuesti rahvarohkeks ning võsastunud põllud hariti uuesti viljakandvaks maaks. Säilinud Räpina – Mehikoorma kirikuraamatussegi on tehtud esimesi sissekandeid alles umbes 50 aastat peale Põhjasõja algust.
Kusagil sealkandis ühes suitsutares elasid siis mu esivanemad, kelledest kõige varasematest sai ajalooarhiivi dokumentide abil kindlaks tehtud mees nimega Punni Pedo Hans, eluaastad 1781 – 1835 ja ta naine Liiso (Konsa Toomase tütar), eluaastad 1780 – 1845. Veel varasemaidki püüdsin ma kindlaks teha, leidsingi mõnda, aga mitmel põhjusel jäävad need kahtluse alla. Põhjuseks on näiteks see, et samanimelisi on kirikuraamatus palju, vanus märgitud ebatäpselt ja sama mees erinevates kohtades erineva nimega. Nii näiteks on meie Punni Pedo Hans märgitud kohati nimega Melleto Pedo Hans, Mälleto Pedo Hans või Punni Pedo Ants ja alles täpsem uurimine tõestab, et tegu on sama mehega. Teatud viited annavad põhjust arvata, et Punni Pedo on varem kandnud nime Kepsi Pedo ja kohati ka nime Meni Mikko Pedo. Eks see talu või suitsutare, kus mõisatööl käiv mees parajasti elas, andis talle ka nime. Isegi pärast seda, kui aastal 1826, kui tolle kandi rahvas sai perekonnanimed ja sakslasest nimede määraja pani ühele perele nimeks Punning, kanti kirikuraamatusse sissekanded endiste hüüdnimedega. Nii on Räpina-Mehikoorma kirikuraamatusse kirjutatud järgmiselt:
9. jaanuaril 1845 kell 4 hommikul surnud Punni külas Ruusa mõisas Mälleto Pedo Hansu lesk Liso, 60 aastat vana.
Mõneti on see väga täpne sissekane, mõneti hoopis ebatäpne, seda näiteks ka Liiso vanuse osas.
Kirjapaneku järgi saame teada, et Kaarli (Kaarel) Punninge sündimise päeval, tollel külmal talvepäeval, 16. veebruaril 1844, olid Jaan Punninge ja Jaan Karopunni nime kandvad mehed koos ühes rehetares või suitsusaunas seal Punni küla kandis. Kui päris täpne olla, siis tuleb märkida, et kirikuraamatusse on see sündmus kirja pandud järgmiselt:
16. veebruaril 1844 kell 5 hommikul sündis Punni külas
Ruusa mõisas Kaarl. Isa Mälleto Hansu Jaan, ema Anne.
Ristivanemad: Karo Jakobi Jaan ja Tolmo Pedo naine Marri.
Kartes kõige halvemat, kiirustati mu vanavanaisa Kaarli ristimisega ja tollele väetile vastsündinule nime panemisega samal sündimise päeval, et ta ristituna saaks taevariiki minna. Rasketel ikalduse ja nälja aastatel, kus mõisakohustuste hulk aina suurenes, läks manala teele ka Mälleto Hansu Jaani (täpsemalt Jaan Punninge) ja Karo Jakobi Jaani (täpsemalt Jaan Karopunni) peredest nii noori kui vanu. Aga Kaarel, kirikuraamatus Kaarl, hilisemates kirjapanekutes Karl, elas seal suitsuses rehetoas suure hoole ja armastuse toel need rasked ajad üle.
Pole võimalik ja vajalikki siinkohal ära märkida neid kümneid
või isegi saja piirini ulatuvaid Punni ja Melleto nimelisi kirja panna,
kes sealkandis mõne sajandi jooksul on elanud.
Isegi sellesse raamatusse sai väike osa kirikuraamatust ja hingeloenditest
leitud nimedest välja kirjutatud.
Märgime siis ära, et nimetatud Punni Pedo Hansu ja ta naise Konsa Tomase
tütrel Liisol sündis perre poeg Jaan, kelle kohta on Rasina kogukonna
kohtu prortokollide raamatusse tehtud järgmine sissekanne:
Jaan Punning Tolamalt wõttab se Lukseppa Josepi koht ütte asta päle teo orjuse päle ja teeb 156 jalla päewa aastas, aasta allostab jürripäewast 1862 senni kui jürrri päewani 1863. Rasin sel 28- mal august 1861.
Mulle on pärandunud ja säilinud Jaan Punninge pojalt, mu vanavanaisalt Karel Punningelt dokument, millest loeme muuhulgas järgmist:
Tänasel siin al nimetud pääwal on Tartu maakonna Wõnno kihelkonna
Rasina mõisa pärisherra Arthur von Knorring kui müüja ja Karel Punning kui
ostaj ise enese ja oma aranduste ja õiguste pärijate nimel sedasinast
kaubakontrahti ärarääkinud , teinud ja kirja pannud. ....
Ostja jääb 23. Aprillil 1879 Latti talu pärispidajaks ja omanikuks
ja kannab sestsammast pääwast keik seesama talu kohtu-
ja muud maksud ja sundimised ......
On säilinud ka 1864. aastal tehtud Latti talu kaart, mis kahjuks küll on kannatada saanud, seda keeruliste aegade ja korduvate elukohavahetuste tõttu. Esitan siinkohal ka selle kaardi.
Tähistused kaardil: 78 – aiamaa; 78b ja 78 cb – põllumaa; 78c metsamaa;
78f karjamaa, mets, põlluks sobimatu.
Märkimist väärib, et talust välja viiv tee kulges tollal mööda kõrgemaid alasid,
möödudes madalamatest kohtadest. Tollal põlluks sobimatuks märgitud alasid
on hiljem siiski põldudeks haritud. Kaardile on märgitud ka teed,
mis talust välja viivad. Teed on kulgenud mööda kõrgemaid kohti.
20. sajandi esimesel poolel on teede asukoht veidi teine, metsamaa ja
põlluks sobimatuks tunnistatud maa on põldudeks haritud.
Järgmise foto tegin Latti talu mail 1951. aasta suvel. See oli juba pärast kogu me pere lahkumist oma kodust kolhoosielu sunnil.
Mustvalge foto, mille tegin fotoaparaadiga Ljubitel, on mul koloreeritud küll arusaadavalt hiljem. Esiplaanil on viimased kuused kunagi seal kasvanud metsast.
Esitan siinkohal ka foto kunagisest Rasina kogukonna kohtu- ja teistest tähtsamatest asjameestest. Pilt on tehtud umbes aastal 1885. Väga tõsiste ja väärikate Rasina kandi meeste seas istub esireas vasakult teine, ametiraha kaelas, peakohtumees Karel Punning, mu vanavanaisa. Seda ütles mu sõtse Ida, kellele Karel oli vanaisaks. Nüüd on nad mõlemad Võnnu uuel surnuaial. Tollel pildistamise aastal oli Karel Punning vana ligi 40 aastat.
Mu raamatus „Rõsnalt Rasinasse“ on jutustatud elust olust Rasina kandis 19.
sajandi teisel poolel ja 20 sajandi algul,
kasutades Rasina kohtu protokollide raamatut.
Mu koduküla, Matsisaare küla, on kunagi märgitud nimega Ülesilluti.
Probleemid ja tingimused on olnud väga sarnased nendega, mida on kujutatud
Tammsaare teose „Tõde ja Õigus“ esimeses osas.
Olgu siinkohal toodud paar väljakirjutust Rasina kohtu protokollide raamatust.
Kirjaviis jääb muutmata.
Rasin 20. Mai 1866.
Juures Peter Maddisson, Joosep Tensing, Joosep Arik, Peter Zirk
Astup ette Lies Anni Peteri naine nik kaibap Punni Jaani päle.
Lies ütlep, et tima on Leno Jaansoniga lähnud metsa Wiso kooret otsima,
nink om Latti metsast läbi länud.
See tulli Punni Jaan nik om tima sosare käst weits erra wõtnud
ja tahtnud Lieso käst ka weits, kui ta ei anna om teda pesnut.
Selle juures om ..... (mitteloetav).... ja tunistap Leno Jaan Jaansoni naine.
Kohus moistab Punni Jaan massa 1 Rbl lögi est ja 1 Rbl Ladikule.
Järeldused sellest loost.
1. Jaan Punning (Punni Jaan) elas Latti talus.
2. Ta ei lasknud naistel sealmail kasvavavaid puid koorida.
3. Jalavarjudeks kasutati viiske.
4. Peakohtumeaheks näib olevat tollal mu emapoolne vanavanaisa Peeter Madisson.
5. Perekonnanime Punninge asemel oli käibel ikka veel vana nimi Punni Jaan.
Rasinal sell 2 dall märzil 1863.
Adam Maddisson sab Rasina moisa all Uellejoe küllast Anni Paapo
tallo orjuse Kontrakti päle, ta teep selle est moisale sadda nelikümmen paewa
hobbesega aastal ja sada wieskümmend seitse paewa jallaga
ja raipup puid ja palkid ja piddap neid nisammati kui selle Kuella perremehet ..... .
Adam Maddison. X X X
Järgnevalt saab siinkohal märgitud ainult nimetatud raamatus „Rõsnalt Rasinasse“ sisalduvad mõned peatükid või teemad. Nendeks on näiteks:
Ma lisan siia veel ühe kirjutise, mis on raamatus teema all: „Olemise ja mitteolemise piiril. Unes või ilmsi?“
Tollõ tii veeren, mis lätt Rasinalt Viisli küllä, kasunu kunagi pettäi,
midä rahvas kutsnu nimega Märtna pettäi.
Sääl olnu kunagi ammu Märtna kerik vai kabel ja surnuaid ja külä.
Paaganapalos kutsutas toda mõtsa. Tollõst kotusõst om rahvas mõndagi kõnõlnu.
Emilie Roosaar, nüüd joba ammu koolnu, om kunagi kõnõlnu järgmist,
nigu om üten vanan Põlva ajalehen kirjan.
40 aastat tagasi mina lätsi peris päival ja oll nägemine.
Seal pettäi juures oll` peris koobas ja seal sees keegi tantsinu.
Mina lätsi sinna juure vaatama ja näi, et miski ei ollu.
Ütliva, et surnuaid on seal, ja et kel kitsas, küll see vällä tulli.
Matsisaarõ külän Tegova talon elänü Poska Ida
(sündünü 1883. aastal ja kel endäl 13 last), om tiidnü ja viil nännü järgmist:
Paagnapalon om matusõpaik, vana rootsiaegne kivi. Sääl omma matussõ, sõda üle käinu.
Üte suure kivi alt om raha saanu üts miis, karbitävve leidnu.
Noid tääke ja säändseid asju om palju leitu. See oli rootsi maa,
roots saate ommile vangele seia raha, a kes vangele miski kätte and.
Mina olõki puuki ärä nännü. Sinine oll`, nigu sinine änd oll` takan.
Pikk änd õkva nigu sinine tuli. Ta oll` ää suur õkva. Nüüd enam ei olõ kuulda.
Ei olõ neid nõidasid enam.
Neli neljaba õhtat, kui teda tetti vanast vihast ja lasti nimeta sõrmest verd.
Tuu, kes nimeta sõrmest jo verd lask, sii oll jo vanajuuda jako, egas tuu inemine old.
Ma käve esi sääl Paagnapalon mitu kõrda kaeman.
Toda puud sääl muidugi enämb ei olõ. Ennegi sügävä havva omma nättä.
Kummitusi ega puuki es näe. Neljaba üüse ei olõ olnu juhust kaema minnä ja vist ei julgõkski.
Sest mine sa tiiä ..... .
Kõnõldas, et sinnä Märtna pedäja otsa olõvat poodud kunagi Märdi nimeline miis.