Märt Uustalu
Kokkuvõte loengusarjast "Tartumaa mõisad"


1.loeng - Tartumaa rüütlimõisad XVIII saj. algusest 1919. aastani: seisused mõisaomanikena

1721. aastal siirdus Eesti ala, sh Tartumaa, ametlikult Vene tsaaririigi koosseisu. Mõisate omandisuhetes tõi see kaasa mitmeid olulisi ja põhjapanevaid muutusi.
Põline balti aadel püüdis kaitsta oma monopoli mõisapidamises ja sai kapitulatsioonitingimustes sellele ka Vene riigipoolse kinnituse. 1740. aastatel koostati aadlimatriklid, millesse kantud isikutel oli ainuõigus mõisaid osta ja müüa.
Sellisele suundumusele seisid vastu landsassenid - matriklisse mittekuulunud aadlikud ja bürgerkond. Võitlus mõisate omandiõiguse üle kestis üle saja aasta. XIX sajandi II poolest said mõisnikeks juba ka ettevõtlikud eestlased.
Tartumaal omasid kahe sajandi jooksul mõisaid mitmesse sotsiaalsesse gruppi kuulunud rühmad, kellest lähemalt kuulebki loengus.

01.04.2009 Märt Uustalu

2.loeng - Poolakad, prantslased ja shveitslased Tartumaa mõisaomanikena

Peale enamuses olnud baltisakslaste on ajaloo jooksul Tartumaal mõisaid pidanud ka teistest rahvustest mõisnikud.
Poola rahvusest mõisnikud said Tartumaal ulatuslikke valdusi juba XVI sajandi 2. poolel ja XVII sajandi algul. Vene tsaaririigl perioodil omandasid poolakad siin tunduvalt vahem mõisaid. 1828 - 1912 oli Butharyni perekonna valduses Karlova mõis. 1808 - 1830ndad kuulusid Meeri ja Unipiha Stempkowski, Zaluski ja Lubomirski perekonnale.
Mitmed XVII sajandil Prantsusmaalt usulise tagakiusamise tõttu lahkunud hugenotiperekonnad jõudsid Saksamaa kaudu ka Tartumaale. Guillemot de Villebois'd omasid Liivimaal kahe sajandi jooksul tervet hulka mõisaid. Cossart'ite maavaldus oli tagasihoidlikum.
Shveitsi päritolu perekondadest pidas Tartumaal mõisa Lezzano perekond.
18.04.2009

3.loeng - Eestlastest mõisaomanikud Tartumaal

KUIGI Vana-Tartumaal omasid mõisaid valdavalt baltisaksa päritolu perekonnad, avanes ka eestlastele võimalus rüütlimõisaid osta ja pidada.
llmselt oli üks esimesi mõisaomanikke Tartumaal mölder Hans Lorenzsohn, kes ostis 1821. aastal Mõra mõisa.
Pärast 1866. aastat, mil mõisate omamine vabaks anti, kasvas ka eesti soost mõisnike osakaal. 1877. aastal läks Kuppitsa perekonna valdusse Vastse-Nõo mõis, mis jäi nende kätte 1919. aastani. Mõisaid omasid veel Wühner, Riik, Peet, Prüüs jt.
Eestlaste omanduses olnud mõisad olid keskmise suurusega. Neile kuulus ka kõige väiksem mõis Tartumaal - Mõra.
1919. aasta võõrandamine puudutas ka eestlastest mõisnikke.
29.04.2009

4.loeng - Tartu piiskopkonna mõisad ja vasallkond 1234-1558

TARTU piiskopkonna rajamisega XIII sajandi algul asus siinseid alasid valitsema uus võim, mis oli ühtlasi vaimulik kui ilmalik - seda esindas Tartu piiskop. Kuna piiskopil puudusid oma relvajõud, pidi ta Vana-Liivimaa rahututes oludes tuginema vasalkonnale, kellele ta tasus teenete eest maade ja mõisate läänistamisega. Nii pandi alus tulevasele rüütelkonnale.
Esimesed mõisad rajas piiskopkonnas siiski piiskopivõim - esimese juba enne 1234. aastat.
Mitte kõik Tartu piiskopi vasallid ei omanud mõisaid. Tähtsamad vasalliperekonnad olid Tiesenhausenid, Taubed, Kawerid, Zöged, Wrangellid, Stackelbergid, Uexküllid jt.
Liivi sõjas kaotasid paljud vasallid oma valdused.


09.05.2009

5.loeng - Liphartid - suurmaaomanikud Liivimaal

LIPHARTIDE suguvõsa oli kõige suurem mõisaomanike perekond Lõuna-Eestis ja terves Baltikumis.
Perekond oli tagasihoidlikku paritolu: nimelt kuulusid nad algselt bürgeri- ehk linnakodaniku seisusesse. 1688. aastal tõsteti nad Rootsi kuninga poolt pärilikku aadliseisusse.
Pisut rohkem kui kahe sajandi jooksul oli nende valduses paarkümmend mõisat. Kõige tuntumalt on Liphartidega seotud nüüdseks hävinud Raadi mõis Tartus. See oli Liphartide mõisakompleksi keskus.
Suguvõsast pärines arvukalt Liivimaal kohalikul tasemel ilma teinud isikut. Liphartid on välja paistnud eelkõige eduka mõisamajanduse ja kunstilembuse poolest.
23.05.2009

Sügis 2009

2. loeng - CLAPIER DE COLONGUE´i suguvõsa ja mõisad

CLAPIER DE COLONGUE´i suguvõsa oli üks mitmest prantsuse päritolu perekondadest, kes siirdusid erinevatel aegadel Läänemereprovintsidesse ja said siin mõisaomanikeks. Liivimaal olid olulisemad de la Barre´i ja Guillemot de Villebois´ perekonnad. Clapier de Colongue´id oli Girard de Soucantoni soo kõrval üks olulisemaid prantsuse aadliperekondi.
Clapier de Colongue´i perekonna juured on Hispaanias Andaluusias. XIV sajandil rändas Juan de Clapiers Lõuna-Prantsusmaale Provence´i ja sai seal läänihärraks. Prantsusmaal kandsid nad perekonnanime Clapiers. Neist sai oluline ja mõjukas Provence´i perekond. Suguvõsa jagunes peagi mitmeks liiniks. Pierre de Clapiers nimetati 1440 Touloni piiskopiks. Vauvenargues´i markii Luc de Clapiers (1715 - 1747) oli kuulus moralist, esseist ja kirjanik. Cabris´ markii Jean-Paul de Clapiers (1749 - 1813) oli abielus väljapaistava Suure Prantsuse revolutsiooni tegelase Mirabeau õe Louise de Riquetiga (1752 - 1807).
1712. aastal siirdus Colongue´i markii poeg Alexander de Clapiers (1685 - 1743) Venemaale, kus suguvõsa hakati lääni järgi kutsuma Clapier de Colongue´iks. Ta tegi karjääri sõjaväes ja tõusis lõpuks kindralporutšikuks. 1721. aastal omandas ta Virumaal Inju-Aru ja 1735. aastal Samma mõisad. 1734. aastal võeti ta Eestimaa matriklisse. Pani sellega aluse suguvõsa mõisavaldustele Eestimaal.
Samma mõis jäi suguvõsa kätte 19. sajandi alguseni. Inju-Aru oli Clapier de Colongue´ide valduses lühikest aega. Lisaks neile mõisatele omandati veel Ulvi mõis (kuni 1809. aastani) ja Uue-Varudi. Üks olulisemaid valdusi oli Ontika, mis omandati 1780. aastal. 1783. aastal moodustati sellest fideikomiss. Perekonna valduses oli see kuni 1939. aastani, alates 1919. aasta maareformist jäänukmõisana. Sellest liinist põlvnes August Konstantin Clapier de Colongue (1821 - 1899), kellest sai viitseadmiral. Konstantin Clapier de Colongue (1859 - 1945) oli admiral Rozestvenski staabiülem Tšušima merelahingus (1905). Perekonna üks liin asus elama Liivimaale, kus nad võeti matriklisse 1867. aastal. Konsistooriumi president Peter Alexander Leopold Clapier de Colongue (1842 - 1906) omandas aastal 1893 Pärsti ja Vana-Pärsti mõisad. Valdus jäi perekonda kuni võõrandamiseni. Peter Georg Friedrich Clapier de Colongue (1883 - ?) omandas 1917. aastal veel lisaks Vana-Märjamaa rüütlimõisa Läänemaal. See võõrandati temalt 1919. aastal.


14.11.2009