Genealoogilise uurimise põimumisest kodu-uurimusliku tegevusega minu raamatu “Karm ja kaunis Karula” (Tartu, 2005) ainetel

Võrumaa juurte uurijad
EGeS EGeS Tallinn
Suguvõsa uurimise päev



Genealoogilise uurimise põimumisest kodu-uurimusliku tegevusega minu raamatu “Karm ja kaunis Karula” (Tartu, 2005) ainetel
Helbe Merila-Lattik, EGeS-i Pärnumaa osakond
helbe.merila.001@mail.ee

Kogu minu ettekande mõte on ju siililegi selge – innustada genealooge enam tähelepanu pöörama kodu-uurimuslikule tegevusele. Pikad nimede ja kuupäevade jadad on ju huvitavad küll, aga kui nendele saab lisada isikupäraseid loomujooni, leida kohti ja talusid, kus inimesed on elanud, näha vaimus nende hariduse omandamise okkalist teed – see alles kogub nagu liha luudele ja kogu uurimus omandab hoopis värvikama kuju.

Minule oli õnneks, et mu isapoolse – Lattikute – sugupuu juured ulatuvad väga pika aja vältel just nimelt Karula moreenküngastiku all olevasse punasesse liivakivisse ja on seal nii tugevasti sõlmes, et neid on võimatu sealt välja juurida ka nüüd juba kolme põlvkonna linnastumise järel. Sellepärast on mulle sügavalt südamelähedane see väike metsadetagune vald ja ma olen juba märgatavalt varem hakanud selle maakoha ajalugu vaikselt uurima – tema kirikulugu, tema koolide ja hariduse lugu, tema mõisate ajalugu, tema külade ja talude lugu jne jne. See on mulle pakkunud nii palju ülihuvitavat kodu-uurimuslikku ainest, et ma olin huvi ja innuga täiesti valmis seda Karula ajalooks kokku kirjutama, kui Karula vald mulle sellise ettepaneku tegi. Nii sündiski minu raamat “Karm ja  kaunis Karula” ja selle selgrooks olen ma kasutanud just genealoogilist ainest, sellesama Lattikute perekonna sugupuud ja kõike nendega seonduvat.

Esimesed teated Lattikute eelkäijatest ulatuvad 1586. aastasse – poola aega – ja mida muud, kui nime võib nii kauge aja revisjonilehest otsida. Aga ei! Mind hakkas väga huvitama Karula külade ajalugu, kuna nimed tolles kauges poola ajas on eksimatult äratuntavad praegusaegsete nimede vasted, kuigi tolle aja olematu ortograafia tõttu kirjutatud 12 erineval viisil. Tollel kaugel ajal kuulus Karula kihelkond Sangaste (Sagnitz) suure ekonoomiamõisa alla. Tänu Gea Troska täpsele uurimusele Sangaste külade kohta, oli mul kerge jätkata Karula külade loeteluga põhjast lõunasse. Ja seal ma hakkasin ka leidma ühte vinge nimega õnnistatud peret THYRA HANUSE järeltulijaid, järjest liikumas Karula suunas (nimi kirjutatud 11 erineval viisil, aga sisuks ikka “türa”).

Ma poleks kunagi teada saanud ilma selle uurimuseta, et see esimene DUEHRA Hannus oli 1586. aastal “Moller”, so mölder, ikkagi asisem persoon, ega ka mitte seda, et 1617. aastal on ta “pogorzal” (otsisin hulka aega vana-poola keele oskajat, et seda sõna lahti mõtestada) ja selgus, et see on “paljaks põlenud”. Ja siit algaski ilmselt vaesestunud perekonna ränd lõuna suunas mitme sajandi vältel, kus Tüüra nimi ilmub järjest lõunapoolsemates külades ja kaob seljatagant, kus nad varem olid, kuni peatuvad Wehmakyllo’s, s.o Vihma külas Karula mõisa piiril, ja vinge hüüdnimi kinnistub ka talu nimena.

Miks just selline hüüdnimi, sellel pidi mingi tähendus veel olema peale otsest organit tähistava mõtte ja ma olengi leidnud Wiedemanni vanimast sõnaraamatust et see tähistas ülimat vaesust ja ka ülimat elujõudu – “ei ole muud kui türa ja eng!” Aga see hing oli kange ja trügis edasi läbi kõigi takistuste ja raskuste.

Kuid siit alates on mu isa ja lelle – Robert ja Jaan Lattiku – sugupuus 120-aastane auk. Põhjasõda oma õudustega tabas Tüüra peret siinsamas Vihma külas ja pärast seda ei ole kirikukirjades leida enam kedagi peale ühe vaeslapsestunud poisikese, kelle naabertalu noor ellu jäänud peremees kasulapseks võtab (Paltsere Merte Kasvand) ja üles kasvatab. See poisike – Tüüra-Paltsere Peeter pannakse 1722. aastal 16-aastaselt naisele 31-aastasele Saberna Lies’ile Kaagjärve vallast – Põhjasõja-järgne väga tüüpiline abielu, kus igaüks, kes vähegi kaela kandis ja lapsi sigitada võis, pandi rakkesse.

Karula koolide ajaloo uurimine seoses Forseliuse kooli 300-aastase juubeliga andis mulle hindamatut teavet minu perekonna kohta ning Paltsere Merte rollist minu sugupuu saatuse kujunemisel. Selgus, et Paltsere Merte, noor andekas talupoiss, oli ilmselt ise saanud Sangastes Chilian Rauscherti koolis õpetust ja andekuse tõttu sinna õpetajaks jäetud. Aga selline mees õpetas ju ka oma kasupoja kiiresti kirja tundma ja ei tule siis imestada, et kogu Tüüra pere muutub kirjaoskajaks. 1770.a kirikuvisitatsioonil kirjutatakse Tüüra Peetri poja Juhani kohta, et ta on “Fertiglesende“ ja tunneb hästi piiblit ning “Fertiglesende“ on ka tema 16-aastane poeg ja 11-aastane tütar. Kas ei teki nende inimeste vastu sügav lugupidamine, eriti arvestades tolle orjusaja sügavat vaesust ja majanduslikku viletsust? Nüüd saab ka selgeks, miks talu muutus katehhisatsioonikohaks ja taluperemees läbi mitme põlvkonna talulaste koolmeistriks. Samuti oli see aluseks nende tegevusele vöörmündrina Karula kiriku juures.

Kirjaoskajatena laiema silmaringiga suutsid nad ka mõisnikule paremini vastu panna ja nii ei lasknud nimetatud Juhani poeg Hans ise peremeheks saades mõisnikul ennast mingil moel talust välja tõsta, kui 19. sajandi algul mõisaid kõikjal talumaade arvel laiendama hakati. Too vinge “eng” võitles visalt ja targalt oma maa eest. Ma olin lell Jaani ja isa käest küll kuulnud, et mõisnik oli kirunud: “Tuu om mul niku luttik krae vaihel, kuiki ei saa täst valla!”, aga sisu omandas see avaldus alles siis, kui ma tegin ise uurimuse perekonnanimede panemisest Karula kihelkonnas. Selgus, et kõigi ilusate ja enamikus eestipäraste nimede hulgas, mis tänu Karula kirikuõpetajale, sügavale estofiilile  Friedrich Ferdinand  Meyerile  Karula talupoegadele anti, on ka paar väga mõnitavat nime ja nende hulgas Tüüra Hansu poegadele pandud nimi “LUTTIK”. Sama uurimuse käigus selgus ka, et vastas tõele legend nime muutmisest  “u” pealt kinnitõmbamise näol. Olen ise nüüd näinud nimekirja, kus musta tindiga kirjutatud talupoegade priinimede hulgas on u-täht nimes Luttik sinise tindiga pealt kinni tõmmatud ja Hansu pojad võtsid naised juba Lattikutena.

Sellel on veel üks oluline nüanss. Nimelt pandi Karula kihelkonnas kohe algselt ühele taluperele, nimelt Kabuna talu meesliikmetele Sangaste valla osas nimi Lattik, kes aga üldse meie perekonnaga suguluses ei seisa. Nii et Karula Lattikute puhul tuleb olla ettevaatlik ja kõigepealt välja selgitada, kas tegu on Kabuna või Tüüra Lattikutega. Aga selle ma tegin selgeks jälle Karula külade koduloolisel uurimisel. 

Nii võib minu raamatust tuua veel hulgaliselt näiteid, kus kodu-uurimine on käinud käsikäes sugupuu-uurimisega ja mõlemad on vastastikku teist rikastanud paljude huvitavate detailidega. Aga kui neid ka enam mitte pikemalt esitada saab siitki päevaselgeks, kui väärtuslik on kodu-uurimine suguvõsauurimise kõrval ja kuivõrd rikkamaks nii need mõlemad muutuvad. Ma soovin kõigile genealoogidele huvitavat ja viljakat tööd kodukoha kodu-uurimise radadel.

Tagasi
© 2005-2009 Eesti Genealoogia Selts